INDREK TREUFELDT: Paris Hiltoni maailm

„Ra­ba lu­ge­jat! Pa­ku tal­le se­da, mis tões­ti on oo­ta­ma­tu!” Sel­li­sed õpe­tussõnad olid vist aja­kir­jan­dusõpi­ku­tes.

Kä­sit­lus aja­kir­jan­du­sest kui ülla­ta­jast, en­nekõike oo­ta­ma­tu­se toot­jast näib nüüd üsna va­na­moe­li­se­na ning klas­si­ka­li­sed õpi­kud ko­gu­vad ku­sa­gil tol­mu. Miks mui­du kau­ge­neb aja­kir­jan­dus sel­lest va­nast print­sii­bist? Te­ge­lik­ku­ses on mee­diast saa­nud suur näm­mu­ta­ja – nii Ees­tis kui ka laias il­mas.

Ka ju­tul post­mo­der­nis­mist on nüüd küljes ko­pi­tu­se maik. Kui­das see dokt­riin õigu­poo­lest kõlas? Rää­gi­ti, et post­mo­der­nis­mi ajas­tul saab igaüks kok­ku pan­na oma maail­ma­pil­di, oma tõlgen­du­se te­ge­lik­ku­sest: kõik kok­ku on üks to­re mo­saiik, mil­lel po­le al­gust ega ot­sa. Tõepoo­lest – igaüks ta­hab oma mee­dia­pil­ti, kuid seal­juu­res jäl­gi­tak­se üha jär­je­kind­la­malt, mi­da ik­ka­gi ar­va­vad tei­sed, ta­he­tak­se mõel­da nii, na­gu mõtle­vad tei­sed.

Maail­ma in­ter­ne­ti­ka­su­tu­se sta­tis­ti­ka vih­jab, et külas­ta­ta­va­te vee­bi­leh­te­de arv te­ge­li­kult vä­he­neb. Ahe­neb ot­sin­gusüstee­mi­des­se tok­si­ta­va­te sõna­de mit­me­ke­si­sus ning ava­lik­kus võtab üles va­ra­se­mast vä­hem pä­ris uu­si tee­ma­sid. Ka Ees­tis ole­me üsna sel­gelt ta­ju­nud, kui­das aja­kir­jan­dus leier­dab ik­ka üht ja se­da­sa­ma. Ning sel­lel on üks ta­gajärg: tea­da-tun­tud mõte­te pal­jun­da­mi­ne ei jä­ta ruu­mi uu­te­le mõttek­äi­ku­de­le.

Uuest teh­no­loo­giast on saa­nud keskpä­ra­su­se võimas relv. Püütak­se ole­ta­da – mi­da pub­lik ik­ka­gi ta­hab? – ning tõeli­selt uu­te sõnu­mi­te pea­le mõel­dak­se har­ve­mi­ni.

Kli­ki­tak­se-kii­ga­tak­se ik­ka ja jäl­le ühte­de ja sa­ma­de ob­jek­ti­de suu­nas. Iga nä­dal pea­me saa­ma tea­tud an­nu­se Pa­ris Hil­to­nit. Ja mit­te ai­nult, et pea­me saa­ma – me ka tõepoo­lest ta­ha­me!

Nii­su­gu­ne on Pa­ris Hil­to­ni ava­lik­kus! In­tel­lek­tuaal­sed tar­gu­tu­sed ka­pi­ta­list­li­ku maail­ma­kor­ra tu­le­vi­ku üle või üldi­sest hii­li­vast po­lii­ti­katüdi­mu­sest, seal-­hul­gas ka de­mok­raa­tiast, ühen­da­vad vä­he­seid. Hoo­pis roh­kem on neid, ke­da seob Pa­ris Hil­ton. Tõsi, al­gul me ei taht­nud sel­lest veid­rast tüdru­kust mi­da­gi tea­da, ent aja­pik­ku võtsi­me ta tä­nu­li­kult vas­tu ja nüüd ta­ha­me te­mast ai­va kuul­da, lau­sa hin­ga­ta te­ma­ga ühes rütmis, süüa te­ma­ga ühest kau­sist ning kis­ku­da tüli te­ma uu­te mees­part­ne­ri­te­ga. Õi­ge pea tai­pa­si­me, et Hil­to­ni ko­du­koo­tud kloo­nid aja­vad juu­ri sa­ma häs­ti. Nä­da­last nä­da­las­se kuu­le­me nen­de in­nus­ta­vaid mõttea­val­du­si. Va­nas­ti olid sot­sia­list­li­ku töö kan­ge­la­sed, nüüd tõsie­lus­taa­rid.

Valmisjahvatatud seisukohad

Kuid asi po­le üks­nes mee­dias kai­nelt ja hoo­li­kalt val­mis küpse­ta­tud staa­ri­des. Asi on ka val­mis­jah­va­ta­tud sei­su­koh­ta­des ja kä­sit­luss­kee­mi­des: pead tõstab uus­no­menk­la­tuur.

Ja se­da mit­te üks­nes po­lii­ti­kas, vaid ka vai­mue­lus ja rah­va­lii­ku­mi­ses.  

Üksi­ki­si­kul on mui­du­gi liht­sam loo­bu­da kaht­le­mi­sest ja loo­mu­li­kust skep­si­sest, klam­mer­du­da ku­ju­ne­nud hoia­ku­te külge ning lak­ka­ma­tult kor­ra­ta, kes on juhm, kes gee­nius. Mil­lest mui­du lak­ka­ma­tu itk Ve­ne­maast või ma­jan­du­se kus­tu­vast ku­mast? See, mil­lest lõpu­tult rää­gi­tak­se, saab­ki tõeks – na­gu tõus, nii ka lan­gus. Ma­jan­dusk­rii­si se­man­ti­li­ne püünis su­re­tab iga­su­gu­se op­ti­mis­mi.

Üks po­lii­tik kuu­lu­tas hil­jaaegu, et po­lii­ti­kas edu saa­vu­ta­mi­seks tu­leb omaks võtta mee­dia loo­gi­ka. Tõepoo­lest: na­gu Toom­pealt kuul­da, ja­hub va­lit­sus tun­di­de kau­pa is­tun­gi­tel sel­lest, mi­da ja miks aja­le­hed kir­ju­ta­vad. Ehk­ki aeg nõuab tõsi­se­mat suh­tu­mist.

Ma ar­van, et po­lii­ti­ka jää­gu ik­ka po­lii­ti­kaks ning aja­kir­jan­dus aja­kir­jan­du­seks, ise­gi siis, kui Pa­ris Hil­ton ajab kõik­jal juu­ri ja keskpä­ra­sus ui­mas­tab mas­sid. Po­lii­ti­ka trügib aja­kir­jan­du­se põllu­le ning aja­kir­jan­dus män­gib hä­bi­tult ava­lik­ku­se sa­la­tun­ne­tel. Nõnda te­kib su­le­tud ring, mil­lest ei pää­se kui­da­gi enam väl­ja. Nõnda tüdi­neb rah­vas po­lii­ti­kast, võib-ol­la ise­gi de­mok­raa­tiast.  Tõen­äo­li­selt võib pea­gi nä­ha va­li­mis­tu­le­mu­si, mi­da aja­kir­jan­dus po­le osa­nud oo­da­ta.

On vaid üks, mis püsib sel­les süstee­mis – see on Pa­ris Hil­to­ni lu­nas­tav nae­ra­tus.