KADRI SIMM: Sünnitada teise eest?

Kui­gi vii­ma­se kuu jook­sul Ees­ti mee­dias ka­jas­ta­tud asen­du­se­ma­du­se tee­ma – ehk siis see, kui üks nai­ne sünni­tab tei­se eest lap­se, ka­su­ta­des ra­ses­tu­mi­seks siis kas en­da või tei­se nai­se mu­na­rak­ku – puu­du­tab ot­se­selt vä­ga vä­he­seid, on sel­le­ga seo­tud ee­ti­li­sed ja ühis­kond­li­kud küsi­mu­sed siis­ki vä­ga põhimõtte­list laa­di.

Uued teh­no­loo­giad sea­vad küsi­mär­gi al­la meie aru­saa­mu pe­re­kon­nast, su­gu­lu­sest, soo­rol­li­dest ja inimõigus­test.

Tä­nap­äe­va me­dit­siin võimal­dab emaks ole­mist la­hu­ta­da eral­di­seis­va­teks osa­deks – ge­nee­ti­li­ne ema ei pruu­gi enam ol­la see, kes lap­se sünni­tab, ning sot­siaal­ne ema­roll (ehk siis lap­se kas­va­ta­ja roll) võib ol­la oma­kor­da sel­lest la­hu­ta­tud. Tõsi, sot­siaal­se ema rol­li on võimal­da­nud bio­loo­gi­li­sest la­hu­ta­da ju­ba pi­kaa­ja­li­ne lap­sen­da­mi­se tra­dit­sioon. Kom­bi­nat­sioo­ni­de hulk on pä­ris au­kar­tust ä­ra­tav – doo­nor­rak­ku­de ka­su­ta­mi­sel võib laps ol­la ge­nee­ti­li­selt si­du­ma­ta nii asen­du­se­ma kui ka sot­siaal­se ema­ga (ja isa­ga).

Na­gu ik­ka tund­li­ke ee­ti­lis­te tee­ma­de pu­hul, on rii­ki­de ko­ge­mu­sed asen­du­se­ma­du­se­ga eri­ne­vad. Kind­las­ti oleks va­le tõmma­ta piir are­ne­nud ja aren­gu­rii­ki­de va­he­le, sest sel­list pii­ri liht­salt ei ole. Kui asen­du­se­ma­dus on lu­ba­tud Suurb­ri­tan­nias ja USA-s, aga kee­la­tud Itaa­lias ning Sak­sa­maal, siis ei ütle see mei­le just pal­ju. Ees­tis arut­le­tak­se me­dit­sii­ni­li­selt näi­dus­ta­tud asen­dus­e­ma­­du­se sea­dus­ta­mi­se üle ja soo­vi­tak­se vä­lis­ta­da nn mu­ga­­vus­e­ma­dust (mil­le pu­hul nai­ne on küll võime­li­ne ra­ses­tu­ma, kuid ei soo­vi se­da ja la­seb last kan­da tei­sel nai­sel) ja kom­­merts­a­lus­tel põhi­ne­vat asen­du­se­ma­dust. See oleks õige tee ka põhju­sel, et suu­rem osa asen­du­se­ma­dust puu­du­ta­va­test ee­ti­lis­test prob­lee­mi­dest on seo­tud just vii­ma­ti ni­me­ta­tud va­rian­ti­de­ga.

Rendin oma keha?

Tu­ru­loo­gi­ka kõik­ja­le ei so­bi. Miks ei ole õige kom­merts­ra­se­dus ehk ra­ses­tu­mi­ne ja sünni­ta­mi­ne tei­se nai­se eest, saa­des vas­tu­ta­suks ra­ha? Esi­me­ne prob­lee­mi­de ring on seo­tud tei­se ini­me­se inst­ru­men­ta­li­see­ri­mi­se­ga – oma ke­ha „ren­ti­ja­t” ka­su­ta­tak­se va­hen­di­na niivõrd in­tiim­ses plaa­nis. Prob­lee­mi ei näe siin­ko­hal ehk vaid pa­du­li­ber­taar­la­sed, kes vaat­le­vad ke­ha kui ini­me­se oman­dit ning pea­vad sel­le ka­su­ta­mi­se vii­si vaid ini­me­se en­da ot­su­seks. Tei­ne prob­lee­mi­de ring on seo­tud ohu­ga, et lap­sest saab kaup, te­hin­gu ob­jekt, mis võib viia le­pin­gu­te­ni, mil­le jär­gi peab sündi­nud lap­se ter­vis tea­tud kva­li­tee­dinõue­te­le vas­ta­ma.

Ühis­kond­li­kus plaa­nis tõuse­vad aga tei­sed küsi­mu­sed – kom­merts­ra­se­du­se le­ga­li­see­ri­nud rii­ki­de ko­ge­mus näi­tab, et te­ge­mist on tee­nu­se­ga, mi­da os­ta­vad rik­kad vaes­te käest. Suu­re sot­siaal­se ebavõrd­su­se kor­ral te­kib küsi­mus asen­du­se­ma­de „va­ba­taht­lik­ku­se” te­ge­li­ku si­su koh­ta. Eri­ti näh­tav on see rah­vus­va­he­li­sel asen­du­s­ema­du­se tu­rul: näi­teks ren­di­vad val­ged lää­ne nai­sed ke­ha In­dia nais­telt. See­ga ai­tab kom­mert­s­asen­­du­se­ma­du­se keeld väl­ti­da pal­ju­sid prob­lee­me.

Kui­gi asen­du­se­ma­du­se tee­ma puu­du­tab lä­he­dalt vä­he­seid ini­me­si, puu­du­tab see neid vä­he­seid täies­ti fun­da­men­taal­selt, ol­les sa­ge­li ülio­lu­li­seks kom­po­nen­diks teel õnne­ni. Ema­dus ja lap­se­va­ne­maks ole­mi­ne on ini­me­lus üks olu­li­se­maid ko­ge­mu­si, mil­le poo­le püüel­dak­se nii evo­lut­sioo­ni­lis­tel, sot­siaal­se­tel kui ka ene­se­teos­tus­li­kel põhjus­tel. Vil­ja­tus on ena­mi­ku jaoks vä­ga traa­gi­li­ne sei­sund ning võima­lu­sed se­da prob­lee­mi la­hen­da­da on te­re­tul­nud. Pe­re­kond kui näh­tus po­le mui­du­gi am­mu enam tra­dit­sioo­ni­li­ne ema-isa-laps(ed). Li­saks mus­ter­paa­ri­le noo­rest ke­nast me­­hest-nai­sest on ole­mas ka la­hu­ta­tud pe­red, üksik­va­ne­mad, ho­mo­sek­suaal­sed paa­rid – ka ne­mad on kõik po­tent­siaal­sed asen­du­se­ma­du­se ka­su­ta­jad. Ja see oma­kor­da te­ki­tab uu­si küsi­mu­si, kaht­lu­si, eri- ja ee­lar­va­mu­si.

Julm sotsiaaldarvinism

Kuid mil­li­sed on le­vi­nu­mad vas­tuar­gu­men­did asen­du­se­ma­du­se sea­dus­ta­mi­se­le? Sot­siaal­dar­vi­nist arut­leks, et kui nai­ne ei ole „mää­ra­tu­d” lap­si saa­ma, siis on see ehk jä­rel­tu­li­ja­te ter­vist sil­mas pi­da­des loo­dus­li­kult õige va­lik. Kuid see ar­gu­ment on liig üldi­ne ja lah­miv. Esi­teks ei pruu­gi nai­sel en­dal loo­du­se poolt mi­da­gi va­les­ti ol­la: näi­teks võib vil­ja­tu­se ta­ga ol­la õnne­tus­juh­tum. Võima­li­ke pä­ri­li­ke prob­lee­mi­de kor­ral on maail­mas le­vi­nud va­riant, kus pool ge­nee­ti­li­sest ma­ter­ja­list pä­ri­neb isalt ja tei­ne pool doo­nor­mu­na­ra­kust või asen­du­se­malt. Ning pea­le sel­le on „loo­dus­li­ku va­li­ku” ar­gu­ment sil­ma­kir­ja­lik, kui se­da ka­su­ta­tak­se vaid last soo­vi­va­te va­ne­ma­te ka­ris­ta­mi­seks – sa­mal ajal aga akt­sep­tee­ri­tak­se pal­ju­sid in­va­siiv­seid ja in­ten­siiv­seid me­dit­sii­ni­li­si prot­se­duu­re, mis sa­mu­ti „loo­dus­li­ku va­li­ku” vas­tu töö­ta­vad.

Kuid ome­ti te­ki­tab asen­du­s­ema­dus pal­ju uu­si küsi­mu­si. Näi­teks mis saab ju­hul, kui asen­du­s­e­mal te­ki­vad tõsi­sed ter­vi­se­prob­lee­mid? Või mis saab, kui ta oma ja loo­te ter­vi­se eest tu­le­vas­te lap­sen­da­ja­te ar­va­tes lii­ga vä­he hoo­lit­seb? Kui sel­gub, et loo­tel on tõsi­ne vää­ra­reng – kel­lel on õigus lan­ge­ta­da ot­su­seid asen­du­se­ma ke­has toi­mu­va koh­ta? Mis saab, kui sünnib puu­de­ga laps ja sot­siaal­sed va­ne­mad loo­bu­vad? Või vas­tu­pi­di – kui näi­teks ka oma ge­nee­ti­list ma­ter­ja­li pa­nus­ta­nud asen­du­se­ma mõtleb ümber (ku­ri­kuu­lus Ba­by M juh­tum USA-s)? Asen­du­se­ma­du­se­ga kaas­neb ka suu­rem oht, et nii asen­du­se­mal kui ka eel­da­ta­val sot­siaal­sel emal võivad tek­ki­da psühho­loo­gi­li­sed prob­lee­mid.

Kui­gi ülal­pool too­dud st­se­naa­riu­mid on vä­he tõen­äo­li­sed, tu­leks need va­ra­kult lä­bi aru­ta­da. Min­gi pii­ri­ni on abi sea­dus­test, kuid va­ja­lik on ka põhja­lik aru­pi­da­mi­ne nõus­ta­ja juu­re­s­ole­kul. Psühho­loo­gi­li­ne nõus­ta­mi­ne peaks saat­ma asen­du­s­ema­dust al­gu­sest lõpu­ni. Üks võima­lus on pii­ra­ta võima­li­ke asen­du­se­ma­de rin­gi näi­teks su­gu­las­te või muu­de lä­hi­kond­se­te­ga. Või miks mit­te keh­tes­ta­da ree­gel, et asen­du­se­ma to­hib ol­la vaid ju­ba sünni­ta­nud nai­ne?

Olemine või mitteolemine

Tu­leb ar­ves­ta­da ka lap­se pers­pek­tii­vi, õigu­si ja hu­vi­sid. Kuid see võib ol­la kee­ru­li­ne: on ju asen­du­se­ma­du­se pu­hul ena­mas­ti te­gu las­te il­ma­le­too­mi­se­ga, ke­da mui­du po­leks ole­mas ol­nud­ki. See­ga on neil las­tel just­kui va­li­da ole­mi­se ja mit­teo­le­mi­se va­hel ning siis on tra­dit­sioo­ni­li­selt ee­lis­ta­tud ik­ka esi­mest va­rian­ti. Li­saks on sel­li­sel vii­sil sündi­nud lap­sed vä­ga oo­da­tud – nen­de va­ne­mad on lä­bi­nud kee­ru­li­se ka­da­li­pu, sel­lal kui mit­med loo­mu­li­kud ra­se­du­sed po­le­gi nii vä­ga oo­da­tud.  

Asen­du­se­ma­dust ei pool­da ka tra­dit­sioo­ni­li­se­mad vaa­te­ko­had, mis ei pea õigeks uu­te teh­no­loo­gia­te abil la­hu­ta­da ini­mes­te sek­suaal­sust, pal­ju­ne­mist ja las­te­kas­va­ta­mist. Sa­mu­ti on pal­ju­de jaoks püha ra­se­da nai­se si­de veel sündi­ma­ta lap­se­ga – ja nai­se tead­mi­ne, et laps tu­leb ära an­da, pa­neb ta psühho­loo­gi­li­selt kee­ru­lis­se sei­su.

Ku­na te­ge­mist on nii tund­li­ku ja meie väär­tus­pil­ti süvit­si puu­du­ta­va tee­ma­ga, siis plu­ra­list­li­kus ühis­kon­nas min­git ob­jek­tiiv­set tõde ta­ga aja­ma ha­ka­ta ei ole­gi mõtet. Kui ühe jaoks on olu­li­sim res­pek­tee­ri­da loo­dus­lik­ku ühen­dust ra­se­da ja te­ma üsas kas­va­va lap­se va­hel, siis tei­se jaoks kaa­lub sel­le si­de­me lõhku­mi­se üle last soo­vi­va nai­se ta­he ja va­ja­dus emaks saa­da. Siin tu­leb lei­da just Ees­ti­le so­biv komp­ro­miss.