SULEV VALNER: Maa tuleb täita lastega…

Ah et po­lii­ti­ku­tel ol­la mu­re ees­ti rah­va püsi­mi­se pä­rast? Ärge teh­ke nal­ja! Just lap­se­va­ne­mad on saa­nud vii­ma­se aja kär­be­te­ga teis­test roh­kem pih­ta.

Heal tõusua­jal po­le ras­ke ol­la kõigi vas­tu na­tu­ke lah­ke. Keh­ve­mal ajal – na­gu prae­gu – sel­gub aga see, mis on par­tei­de jaoks te­ge­li­kud prio­ri­tee­did, mil­le eest võidel­da. Ja näe­me ka se­da, mil­lest par­tei­de mee­lest võib loo­bu­da suh­te­li­selt ker­ges­ti – ehk­ki võib-ol­la ka ker­ge ka­het­su­se­ga.

Kõige­pealt läks isa­puh­kus: ta­su­li­ne kümnep­äe­va­ne isa­puh­kus jõus­tus 1. jaa­nua­ril 2008, aga ju­ba jaa­nua­rist 2009 see kao­ta­ti. Puh­ku­se­ra­haks maks­ti isa­de­le se­nist kesk­mist pal­ka, kuid mit­te roh­kem kui kol­me­kord­set Ees­ti kesk­mist.

Nüüd on isal õigus saa­da kok­ku kümme tööp­äe­va ta­sus­ta­ma­ta isa­puh­kust ka­he kuu jook­sul en­ne ars­ti mää­ra­tud eel­da­ta­vat sünni­tu­se päe­va ja ka­he kuu jook­sul pä­rast lap­se sündi.

Ar­ves­ta­des, et pal­jud tö­öand­jad ta­vat­se­vad nüüd lau­sa sun­di­da ini­me­si ta­su­ta li­sa­puh­ku­se­le, as­tub isa­puh­ku­se uus vorm ke­nas­ti sa­mas­se rit­ta. Küüni­li­selt öel­des on kõigil töö­ta jää­nud isa­del veel eri­ti pikk isa­puh­ku­se võima­lus.

Tä­na­vu lõpe­ta­ti 450-kroo­ni­se koo­li­toe­tu­se maks­mi­ne, mi­da maks­ti üks kord aas­tas õppeaas­ta al­gu­ses. Ei min­git jut­tu, et vä­hen­daks se­da toe­tust 5 või 8%, na­gu riik oma muid ku­lu­sid prae­gu pii­rab. Liht­salt ma­ha ja kõik. Kär­be 100%.

Tä­na­vu võis üks lap­se va­ne­ma­test (või last ülal pi­dav ini­me­ne) 2008. aas­ta tu­lust ma­ha ar­va­ta täien­da­va mak­su­va­ba tu­lu iga ku­ni 17-aas­ta­se lap­se koh­ta. 2009. aas­ta tu­lu koh­ta ra­ken­da­tak­se (järg­mi­sest aas­tast) täien­da­va mak­su­va­ba tu­lu ma­haar­va­mist ala­tes tei­sest lap­sest. See­ga nüüd enam ühe lap­se pu­hul se­da soo­dus­tust ei saa. Taas mit­te kär­be 5 või 8%, vaid liht­salt kõik ma­ha.

Nagu kiirlaenud

Se­ni kus­tu­tas riik osa­li­selt õppe­lae­nu va­ne­ma­tel, kes kas­va­ta­sid ku­ni viieaas­tast last. Neil, kel­le pu­hul see ju­ba keh­tis, toe­tus jät­kub. Ala­tes 1. juu­list aga uu­si õppe­lae­nu kus­tu­ta­mi­se saa­jaid enam ei li­san­du. Kär­be 100%.

Pi­sut väik­sem, aga siis­ki mär­ga­tav kao­tus lap­se­va­ne­ma­le on tu­le­vi­kus ka see, et hool­dushüvi­tist maks­tak­se hai­ges­tu­nud lap­se va­ne­ma­le esi­me­sest päe­vast ala­tes mit­te enam 100% na­gu se­ni, vaid 1. juu­list ala­tes 80%. Vaid va­ne­mahüvi­tis on jää­nud ke­nas­ti pai­ka. Põhimõtte­li­selt tu­leb tun­nus­ta­da Re­for­mie­ra­kon­na vi­sa võit­lust vä­he­malt nen­de noor­te pe­re­de sis­se­tu­le­ku säi­li­ta­mi­se eest. Ehk­ki hüvi­ti­se sel­gi aas­tal tõus­nud ülem­pii­ri lau­sa dog­maa­ti­li­ne puu­tu­ma­tus te­ki­tab teis­te toe­tus­te taus­tal küsi­mu­si.

Mul­lu ku­lus rii­gil va­ne­mahüvi­ti­se maks­mi­seks sa­ma pal­ju või kui pä­ris täp­ne ol­la, siis ise­gi pi­sut roh­kem ra­ha kui kõigi­le muu­de­le pe­re­toe­tus­te­le kok­ku. Tä­na­vu­ses ee­lar­ves aga on pla­nee­ri­tud pro­port­sioon ju­ba sel­li­ne, et umbes 2,3 mil­jar­dit kroo­ni va­ne­mahüvi­tis­teks ja 1,6 mil­jar­dit pe­re­toe­tus­teks. See­ga peaae­gu kolm ka­he vas­tu. Eks ta ole, va­li­ku­te küsi­mus.

Mil­le­gipä­rast tu­leb kee­le­le võrd­lus kiir­lae­nu­de­ga, mis sa­mu­ti ai­ta­vad pe­rel end ühel lühi­ke­sel elu­pe­rioo­dil suh­te­li­selt jõuka­na tun­da. Küsi­mus on, mis saab pä­rast eda­si. Kui lap­se esi­mest poolt­teist aas­tat on riik tões­ti häs­ti toes­ta­nud, siis pä­rast se­da as­tub pe­re just­kui ühis­kon­na kaits­va vih­ma­var­ju alt väl­ja. Vaa­da­ku eda­si ise, kui­das hak­ka­ma saab.

Mõne tei­se par­tei soov kär­pi­da va­ne­mahüvi­ti­se ülem­pii­ri ko­he hoo­bilt poo­le väik­se­maks oleks jäl­le ol­nud süga­valt eba-pro­port­sio­naal­ne lõige. Miks peaks just noor­te pe­re­de õigus­ta­tud oo­tu­se­le kir­ve­ga kal­la­le mi­ne­ma, sa­mal ajal kui muid rii­gi ku­lu­sid kär­bi­tak­se ik­ka kolm või viis või äär­mi­sel ju­hul ka­hek­sa prot­sen­ti?

Dra­maa­ti­lis­te kär­be­te­ga las­te ja las­te­va­ne­ma­te ar­vel võiks lep­pi­da kui pa­ra­ta­ma­tu­te ohv­ri­te­ga ras­kel krii­sia­jal, mil kõik pea­vad mil­lest­ki olu­li­sel mää­ral loo­bu­ma.

Kui aga lu­ge­da tä­he­le­pa­ne­li­kult rii­gi teist li­saee­lar­vet, on seal sa­ma suurt so­li­daar­sust ena­mi­kul teis­tel ri­da­del küll ras­ke lei­da. Kär­pe­ka­va te­ge­mist ümb­rit­se­nud suur võit­lus jät­tis mul­je, just­kui oleks rii­gi ra­ha­ko­tist kär­bi­tud vä­he­malt vee­rand, aga te­ge­li­kult vä­hen­das see kär­be ko­gu ee­lar­vet ter­vi­ku­na vaid 3%.

Mõned üksi­kud näi­ted: üldi­ne va­lit­sus­sek­to­ri ee­lar­ve vä­hen­da­mi­ne 1,8%, pre­si­den­di kant­se­leil 0,3%, maa­va­lit­sus­te ku­lud vä­he­ne­sid 0,03%, toe­tus era­kon­da­de­le (lõpuks ome­ti jõuti ka sel­le­ni!) 5,9%.

Võib ar­va­ta, et val­dav ena­mik mi­nis­tee­riu­mi­de ja rii­gia­me­ti­te juh­te hin­gas oma kär­pe­sum­mat kuul­des üsna ker­gen­da­tult, sest vaid mõne prot­sen­di ku­lu­de lõika­mi­ne ei tä­hen­da ühe­le­gi ko­ge­nud ju­hi­le mi­da­gi eri­ti dra­maa­ti­list. Era­sek­tor on pi­da­nud prae­gu ko­ha­ne­ma pal­ju kar­mi­ma lan­gu­se­ga.

Mis võib veel tulla?

Pea­mi­nis­ter ta­vat­seb aeg-ajalt rää­ki­da – õnneks se­ni te­gu­de­ni jõud­ma­ta –, et tu­leks lõpe­ta­da üldis­te las­te­toe­tus­te maks­mi­ne, mis ole­vat ebae­fek­tiiv­ne toe­ta­mis­moo­dus. Näi­teks te­ma en­da las­tel ei ole­vat neid va­ja.

Hu­vi­tav, mi­da oleks sel­le pea­le kost­nud omaaeg­ne kuu­lus suu­ran­ne­ta­ja Ai­no Jär­ve­soo, kes võit­les ju­ba pal­ju aas­taid ta­ga­si hoo­pis sel­le eest, et iga lap­se toe­tus tõuseks vä­he­malt 1000 kroo­ni­ni kuus? Pa­ra­ku on ühe lap­se iga­kui­ne toe­tus meil se­ni-a­ja­ni ik­ka vaid 300 kroo­ni.

Ai­no Jär­ve­soo ilus unis­tus on see­ga täi­tu­ma­ta ise­gi ar­vu­li­selt, os­tujõu muu­tu­mi­sest rää­ki­ma­ta. Rii­giee­lar­ve maht ja see­ga ka võima­lu­sed on jõud­nud va­he­peal lau­sa mi­tu kor­da kas­va­da.

Teo­ree­ti­li­selt ei saa vä­lis­ta­da, et prae­gu­se las­te­toe­tus­te süstee­mi ase­me­le võiks kee­gi tark pak­ku­da tu­le­vi­kuks mi­da­gi pa­re­mat. Ka And­rus An­sip rää­gib kol­map­äe­va­ses Ees­ti Päe­va­le­he in­terv­juus (Kärt An­velt „And­rus An­sip: mi­nist­ri­tel tu­leb eu­ro­toe­tu­sed tõsi­selt kä­si­le võtta”) ilm­selt sa­ma as­ja mõel­des sot­siaal­toe­tus­te va­ja­duspõhi­seks muut­mi­sest. Kõlab ju iseen­dast ilus­ti.

Aga ko­ge­mus kin­ni­tab pi­gem, et kui üks pe­re­de­ga seo­tud toe­tus kok­ku­hoiuks kär­bi­tak­se, siis ei tu­le ase­me­le tei­ne ja pa­rem. Ase­me­le ei tu­le liht­salt mit­te mi­da­gi. Ra­ha lä­heb mu­ja­le, täht­sa­ma­te ku­luar­tik­li­te au­ke lap­pi­ma.

Sümbool­se kroo­ni pa­neb ko­gu ten­dent­si­le pea­mi­nist­ri hil­ju­ti­ne ilm­selt täies­ti sii­ras rõõmu-väl­jen­dus, et koos sot­si­de va­lit­su­sest väl­ja vis­ka­mi­se­ga õnnes­tus kao­ta­da ka rah­vas­ti­ku­mi­nist­ri ame­ti­koht. Ja sel­le­ga seo­ses paar mil­jo­nit  kok­ku hoi­da.

Mil­le ar­velt? Sel­le ar­velt, et po­le enam ühte­gi va­lit­su­se lii­get, kel­le ot­se­ne ko­hus­tus oleks mu­re rah­vas­ti­kup­rob­lee­mi­de (ja li­saks ka in­teg­rat­sioo­ni) pä­rast.

Kas meil po­le­gi nen­de as­ja­de­ga enam mu­ret? Mis on Ees­ti rii­gis üld­se ek­sis­tent­siaal­sem küsi­mus kui ees­ti rah­va püsi­mi­ne? Paar prot­sen­ti ma­jan­dus­kas­vu või ka eu­ro saa­mi­ne po­le sel taus­tal ise­gi kõneväärt.