HEIKI SUURKASK: Keda me tsensuuri eest tänama peamegi?

On­gi nii. Del­fis on nüüd tööl viis ini­mest, kel­le ai­nus üle­san­ne on ava­li­ku ar­va­mu­se tsen­see­ri­mi­ne. Küll mit­te omal al­ga­tu­sel, vaid po­lii­ti­ku­te­le lä­he­dal seis­va äri­me­he sur­vel.

Eraõigus­li­kul mee­dia­ka­na­lil on õigus oma pin­nal toi­me­ta­da nii na­gu ta­hab, sest kel­le­le see ei meel­di, leiab kõrvalt tei­se ka­na­li.  In­ter­ne­ti­kom­men­taa­ri­des on tões­ti pal­ju ro­pen­da­mist, lai­ma­mist ja ot­sest äh­var­da­mist. Seal te­gut­se­vad veid­ri­kud suu­da­vad oma kiik­su­de­ga te­ki­ta­da mul­je suu­rest mas­sist. Kuid tsen­see­ri­tud rop­pus­te­ga koos võib prügi­kas­ti len­na­ta ka va­ba ar­va­mus.

Sel­les sän­gis, ku­hu voo­las ne­ti­vih­ka­mi­se üle väit­le­mi­ne pä­rast pronk­siööd ja sam­basõda, ei ole enam prob­lee­miks lai­ma­mi­ne ja äh­var­da­mi­ne. Tap­misäh­var­du­sed mui­du­gi on kri­mi­naa­las­ja­de tee­ma, kuid kui näi­teks tei­se­le vas­tu vaid­le­mi­ses nä­hak­se „ne­ti­nat­sis­mi”, mis va­jaks lik­vi­dee­ri­mist... Va­he­peal ta­he­ti meil ju ise­gi eu­ros­kep­tit­sis­mi äär­mus­li­kuks kuu­lu­ta­da.

Kui on ole­mas kaks ar­va­must ja kumb­ki ar­va­ja ar­vab, et tei­sel tu­leb suu kin­ni pan­na, siis võib ka aja­kir­ja­nik või kom­men­taa­riu­mi mo­de­raa­tor li­bas­tu­da. Ja kui ta teab, et tea­tud äri­mees kae­bab ta sõna­va­ba­du­se eest esi­ne­mi­se pä­rast koh­tus­se või tea­tud po­lii­tik äh­var­dab va­li­mis­te jä­rel te­ma­ga isik­li­kult ar­veid õien­da­da, ei ole enam ole­mas era­poo­le­tut tsen­so­rit, vaid ik­ka see, kes al­lub po­lii­ti­li­se­le šan­taažile.

Ninasarviku jalajäljed

Ajal, mil Ees­ti suu­ri­ma par­tei lii­der on kuu­lu­ta­nud va­ba­le aja­kir­jan­du­se­le sõja ja ka pre­si­dent eelis­taks nä­ha pi­gem po­lii­ti­li­selt kont­rol­li­ta­vat rii­gi­mee­diat, ei ole lei­mivõit­lus enam vaid aja­kir­jan­du­se ja võimu va­he­li­ne küsi­mus.

Meil po­le kah­juks sõna­va­ba­dus veel sa­ma ene­sestmõis­te­tav kui Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­des, kes pi­di end 18. sa­jan­dil tsen­suu­ri alt va­baks võit­le­ma. Ees­ti põhi­sea­du­ses si­sal­dub lau­sa anek­doot­li­kult kõlav lau­se: „T­sen­suu­ri ei ole.” Na­gu omal ajal lei­va­kios­ki ak­nal... On siis või ei ole?

Kas „and­me­kait­ses­t” ku­ju­neb tsaa­ri- ja nõuko­gu­deaeg­se­te tsen­suu­ria­met­kon­da­de tä­na-päe­va­ne vas­te? Ühe eks­po­lii­ti­ku kat­se sel­le ins­pekt­sioo­ni abil te­da puu­du­ta­va­le loo­le jä­relt­sen­suu­ri keh­tes­ta­da tu­le­tab meel­de Geor­ge Or­wel­li raa­ma­tut „1984”, mil­le pea­te­ge­la­se töö oli­gi mi­ne­vi­kus il­mu­nud ar­tik­leid ümber te­ha. Ar­hii­vist ar­tik­li­te ee­mal­da­mi­ne mee­nu­tab ka ku­na­gist aja­loo­muu­seu­mi juh­ti, kes ole­vat Sta­li­ni hiil­gep­äe­vil käi­nud fo­to­ko­gust eba­soo­vi­ta­vaid nä­gu­sid väl­ja lõika­mas. Kas Or­well ai­mas in­ter­ne­tia­jas­tu tu­le­kut? Ja oleks Sta­lin se­da et­te näi­nud...

Ees­ti mee­dia on osu­tu­nud lii­ga nõrgaks. Nii­gi lei­dis üks te­le­ka­nal paar va­li­mistsüklit ta­ga­si, et nad pea­vad toot­ma saa­det ni­me­ga „...era­kon­na uu­di­se­d”. Ja toot­sid neid „uu­di­sei­d” ka äs­jas­te va­li­mis­te eel. Mui­du­gi on meil ka aja­kir­jan­dus­teo­ree­ti­kuid, kes se­le­ta­vad­ki ära, et par­tei­li­selt kal­lu­ta­tud mee­dia on õigem kui par­tei­dest ee­ma­le kal­duv mee­dia, et Rah­va Hääl oli õigem kui rah­va hääl.

Kuid ei ole ju.

In­ter­net on tul­nud, et jää­da, blo­gosfäär sa­mu­ti. FBI stii­lis võit­lust las­te­por­no­ga on va­ja, kuid po­lii­ti­ku­te­le al­luv in­ter­ne­ti­kont­roll lä­hen­dab meid hoo­pis dik­taa­tor­li­ku­le Hii­na­le.