Contra: säändse keelesäädüse vasta piässi külh protestma minemä
Uus keeleseaduse eelnõu, mille paragrahv 19 sisuliselt keelab „eesti keele piirkondlike erikujude“ tarvitamise üleriigilises meedias, ähvardab muu hulgas keelata võru-, kihnu- ja setukeelsed artiklid üleriigilise levikuga lehtedes ja saated ringhäälingus. See võib tähendada, et Contra peab lõpetama võru keele – ja üldse „ebakorrektse" keele tarvitamise tele-eetris.
„Ma kai ka tuud,“ nõustus teda ähvardava ohuga Contra, kes leidis eelnõu Mart Ummelase blogi kaudu. Mis saab, kui seadus sellisel kujul vastu võetakse? „Sis piässi külh külh protestma minemä,“ ütles Contra.
Kas iga lause eel on vaja juristiga nõu pidada?
Contra möönis, et võib-olla tõesti tuleks enne iga lauset juristiga nõu pidada. „Näütüses sääne sõna nigu uulits vai huulits – kas tuu om eesti-, vinne- vai võrokeeline sõna?“ tõi Contra näite pea kõigis eesti keele murretes linnatänavat tähistavast sõnast, mida võiks pidada ebakorrektseks.
Poeedi südant paneb valutama ka võrukestest ettevõtjate saatus. „Kanõpin on sääne puut nigu Kodo ja Aid,“ tõi Contra näite üle Võrumaa tuntud poest, millel on võrukeelne nimi. „Kas tuu om sis õkvalt nigu kur´ategijä?“
Ka võru keelt arendava Võru Instituudi direktor Külli Eichenbaum ütles Eesti Päevaleht Online’ile antud võrukeelses intervjuus, et oleks kahju, kui võru keel ja teised kohalikud keelekujud ajakirjandusest kaoksid.
„Sellest oleks väga kahju. Ajakirjanduses on väga armsaid artikleid, kus pannakse kirja inimese jutt võru keeles,“ kommenteeris Eichenbaum. „Kui see nüüd ära kaob, siis on lugu jälle lahjem ja kehvem.“
Eichenbaum tuletas meelde, et ka riigi toel välja antav kultuurileht Sirp on avaldanud võrukeelseid artikleid. Juhul kui siin rakendada keeleseaduse eelnõu paragrahvi 19 nõuet – „üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile“ –, siis kaoks selline võimalus ära, kuna „piirkondlikke erikujusid“ lubatakse tarvitada ainult piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes.
(Õigupoolest võiks ka siinse artikli eest riik edaspidi sisse kasseerida sisse kuni 20 000 krooni või 12 000 krooni – vastavalt sellele, kas süüdlaseks peetakse Eesti Päevalehte või ajakirjanikku.)
Kas lasteajakirjal Täheke on võru keeles tulevikku?
Samuti on välja andnud osalt võrukeelse numbri kultuuriajakiri Teater. Muusika. Kino. Mitu täielikult võrukeelset paralleelnumbrit on üllitanud lasteajakiri Täheke koostöös Võru Instituudiga, üldiselt üks number aastas. „Tähekest levitati küll meil siin Võrumaal, aga seda võis osta ka ülejäänud Eestis,“ rääkis Eichenbaum. „Võru-, kihnu- ja mulgikeelsed uudised rahvusringhäälingus ei saakski eetris olla, nii harva, kui neid seal ongi. Eetris ei saa ju tõlget korraldada.“
Lisaks juba Contra mainitud Kanepi poele on mõni pood oma sildile kirjutanud liiginimetuse „pulstipuut“, mis tähendab enam-vähem sedasama kui „kaltsukas“ eesti keeles. Eichenbaumi sõnul annab kohaliku keele tarvitamine omanäolisust ja võib nii konkurentsivõimet suurendada. „Turismitalude man omma sildi nigu „lämmi süük ja üümaja“ vai „tan man om sann“,“ tõi Eichebaum näiteid.
Tallinnaski võib näha mõnel väraval võrukeelset silti „Purõja pini“, millega antakse möödujatele märku kurjast koerast. „Ka see on avalik silt,“ märkis Eichenbaum, viidates seaduse sättele, et avalik teave peab olema eesti keeles.
„Tan või pruuki võro kiilt"
„Meie kõige suurem mure on oma meie oma jaotatud sildiga „tan või pruuki võro kiilt“,“ selgitas Eichenbaum. Nimelt on Võru Instituut juba mitu aastat jaganud laiali kleepse, mida teenindaja või rahvaga suhtlev ametnik võib kleepida oma töökohale, et märku anda võru keele oskuses. Säärased sildid peaksid uue keeleseaduse eelnõu kohaselt olema kõigepealt normikohases eesti keeles, millele võib lisada tõlke võru või mõnes teises kohalikus keeles.
„Kui me tahame, et võru keelt siinkandis kasutataks, siis peaks seda näha olema,“ rääkis Eichenbaum. „Mõned poed on omal initsiatiivil samasuguse sildi teinud suuremalt kohe poe ukse peale.“
Eichenbaumile teeb muret, et kõigil seaduse mainitud sätetele on juurde kirjutatud rahalised sanktsioonid – seadusest võib lugeda, kui palju trahvi ühe või teise sätte rikkumise eest saab. „Kes siis ikka riskida julgeb?“ küsis Eichenbaum.
