VAHUR MADE: Venelased, avage oma arhiivid!
Need olid Venemaa vastuseks Poola seimi kolma-päevasele avaldusele seoses NSV Liidu vägede tungimisega Poolasse 17. septembril 1939.
Venelaste avalduste peamiseks ajendiks oli väidetavalt Poola seimi seisukoht, et 1940. a Katõni massimõrv, mil NKVD väed tapsid rohkem kui 20 000 Poola ohvitseri ja tsiviilisikut, sarnanes genotsiidiga.
Vene välisministeerium olevat mõnda aega kahelnud, kas poolakate avaldusele üldse reageerida. Nähes aga, et riigiduuma kibeleb vastama üliemotsionaalselt, sepistasid Smolenski väljaku sulesepad lühikese teksti, mis andis Varssavile mõista, et kui Vene peaminister Vladimir Putin on juba ühe korra (1. septembril) Teise maailmasõja alguse kohta midagi öelnud, ei sobi Poolal enam omalt poolt midagi lisada.
Venelaste arvates on Putin teinud Poolale pretsedenditu järeleandmise, millele oodatakse vastutasuks poolakate suupidamist.
Ka riigiduuma oli vist enda arvates üllameelne. Pärast emotsionaalseid ja kirgederohkeid läbirääkimisi loobuti duuma täiemahulisest avaldusest ja saadeti seimile hoopis duuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kiri. Vene traditsioone arvestades üsna malbe tekst, milles Poola seimi avaldust nimetati pühaduseteotuseks.
Huvitavaks teeb need kaks Vene avaldust aga neis leiduv ühine element. Mõlemas avalduses on öeldud, et poliitikud peaksid nüüd, kui Putin on ju juba korra esinenud, lõpetama Teise maailmasõja (alguse) ajalooga tegelemise ja jätma selle ajaloolaste hooleks.
Arhiivi pääsegu vabalt
Tõepoolest, ajaloolasena tunneksin suurt rõõmu peatselt avaneva uurimisvaldkonna üle. Kuid ilmselt ei kujuta ei Vene välisministeeriumi tublid tekstimeistrid ega ka Vene rahvasaadikud päris ette, mida tähendab minu ja minu Poola kolleegide jaoks ajalooga tegelemine. Igal juhul mitte juhindumist Putini ja president Dimitri Medvedevi ajaloovaadetest. Nemad pole professionaalsed ajaloolased ja on seetõttu ajalooteemadel sõna võtmiseks ilmselgelt ebapädevad.
Ajaloolane peab töötama arhiivides. Eesti, Poola, kõigi maade ajaloolased peavad saama takistamatult töötada kõigis Venemaa arhiivides. Nood varjavad siiani nii Baltikumi, Poola, Euroopa kui ka kogu maailma ajaloo seisukohalt üliolulisi materjale. Vene arhiivides, ja ainult seal, on leida dokumente, mis kajastavad seda, kuidas täpselt langetati otsuseid, mis hiljem kujundasid kogu Kesk- ja Ida-Euroopa saatust.
Ajaloolaste juurdepääs Vene arhiividele peab olema sama vaba kui Euroopas, Ameerikas või kus tahes tsiviliseeritud maailmas. Arhiivi peab pääsema lubade ja altkäemaksuta. Arhiivihoidja peab naeratades ja koostöövalmilt tooma uurijale, mida tahes too soovib, sealhulgas kõiki NLKP keskkomitee, NKVD/KGB ja Punaarmee materjale. Absoluutselt kõike, mida Vene arhiivide hoidlates leidub ja mis on vanemad kui 30 aastat, peaksid uurijad saama lugeda, kopeerida, avaldada ja viidata. Eesti saab Vene ajaloouurijatele sellist teenust täies mahus pakkuda. Ootame samasugust vastuteenet ka Venemaalt.
Loodan, et Venemaa välisministeeriumi ja parlamendi avaldused viitasid sellele, et Vene arhiivide avamine rahvusvahelisele uurijaskonnale on alanud. Kuivõrd tegemist on ikkagi Venemaa ametlike institutsioonidega, näib, et Venemaa on möödunudnädalasi Poola-suunalisi avaldusi tehes võtnud endale kõigi ajalooalaste arhiivide avamise juriidilise kohustuse.
Uus lehekülg?
Senikaua kui eri riikide ajaloolased ei saa Teise maailmasõja eelset, aegset ja järgset kuvandit Vene arhiivide allikalisele baasile tuginevate tõsiselt võetavate uurimustega täiendada, ei ole Venemaal mingit põhjust nõuda, et poliitikud selle valdkonnaga ei tegeleks.
Kuid paraku pole selge, kas Putin ikkagi pööras Poolas ajaloo käsitlemises mingi uue lehekülje. Ta ju ei vabandanud Katõni pärast. Tema sõnad pole ju Venemaa riigipea sõnad. President Medvedev pole aga Poolale ajaloo kohta seni midagi meelepärast öelnud.
Rääkimata sellest, et Baltikumi ajaloo puhul puudub siiani igasugune Vene juhtkonna lepitav lähenemine või retoorika. Vastupidi, Vene saadiku Nikolai Uspenski pärjapanek pronkssõdurile 22. septembril oli taas kord uus õlipiisk lõõmavasse lõkkesse. Igal juhul on selge, et NSV Liidu rahvasaadikute kongressi 1989. aasta otsus, mis mõistis hukka ja tunnistas kehtetuks Molotovi-Ribbetropi pakti salajased lisaprotokollid, pole piisav väitmaks, et Venemaa on Balti riikidelt ajaloolise ülekohtu pärast vabandust palunud.
Ei, Balti riikidele ei piisa juba ammu 1989. aastal Moskvas tehtud suurest kompromissist. Me soovime Vene presidendi selget vabandust ja NSV Liidu tegevuse hukkamõistu. Me soovime täiesti vaba ja igasuguste takistusteta juurdepääsu Venemaa arhiividele. Ja me oleme valmis ka selle „ajaloopuhastuse” järelmite üle läbi rääkima.
Venemaa kartvat vabandamise juriidilisi tagajärgi. Territoriaalseid ja rahalisi nõudeid, survet repatrieerida Eestis ja Lätis asuv ilmselgelt mitteintegreeruv vene vähemus või osa sellest. Kõik need teemad püsivad fantoomidena üleval senikaua, kuni neid riikide vahel ning EL-i ja Venemaa koostöö tasandil läbi ei räägita. Vaid tõsiselt võetavad rahvusvahelised läbirääkimised ja nende tulemusel sõlmitavad lepingud saavad viia ajalooküsimuste ja nende järelmite kõiki osapooli rahuldava lahenemiseni.
Kui see on sündinud, saavad ajaloolased ajalooga tegeleda nii, et poliitikud neid enam tähelegi ei pane. Praegu aga – jõudu Poola ja Balti poliitikutele meie, ajaloolaste poolt!
