Kaspar Taimsoo: me ei kavatse olümpia eel tugevat kahepaati lõhkuda
Kui noormehe muljet avaldav areng jätkub, tuuakse lähiaastatel Eestisse veel mitmeid väärtuslikumaidki tiitlivõistluste medaleid. Londoni olümpia pole ju enam hoomamatult kaugel!
•• Kaspar, sul on seljataga raske aasta – mullu sügisel pidid minema kolmeks kuuks sõjaväkke ja paljudele tüütuna tunduvast ajateenistusest vabanemise järel tuli kohe alustada sõudehooajaks valmistumist. Kui pingsalt praegust puhkust ootasid?
Olgu öeldud, et sõjavähekohustuse täitmine polnud üldse tüütu – elamusi kogunes rohkem kui natukene! Aga puhkust sai tõesti väga oodatud, sest maailmameistrivõistluste pronksmedali ja Euroopa meistri tiitliga tipnenud hooaeg võttis emotsionaalselt päris tühjaks. Loodetavasti aitab puhkus EM-i järel maad võtnud rahulolutunde taas suureks võitlus- ja võidunäljaks pöörata.
Tegelikult on mind kõvasti väsitanud kolm viimast hooaega, mis kõik olid piisavalt tormilised. 2007. aastal kindlustasime ju neljapaadiga olümpiapääsme ja 2008. aastal käisime siis Pekingi olümpial – seal võistlemine oli juba iseenesest edev värk, aga üheksandat kohta teenides ei kukkunud me ka läbi. Tänavu kogesime aga koos Allariga kahepaadil tõelist unistuste hooaega.
•• Kuivõrd sind kummitab veel tänavusel U-23 vanuseklassi MM-il juhtunu, kui startisid ühepaadil peamise kullasoosikuna, aga said eelsõidus kuumarabanduse ja läksid paarsada meetrit enne finišit paadiga ümber?
Treener Matti Killing ja teised teevad küll vahel peent nalja, mistõttu mul mõnikord juhtunu pärast kuklas koputab, aga olen kindel, et rohkem mu elus selliseid asju ei juhtu. Sain edasiseks hea õppetunni, et pean oma organismi suhtes olema tähelepanelikum. Võistluspaigas oli koguni 32 kraadi sooja, mida ma ei arvestanud – jõin stardi eel liiga vähe. Kokkuvõttes oli see juhtum mitme asja kokkulangemine: suur palavus, vähene vedeliku tarbimine ja kerge ülepingutamine.
Ise olen selle asja põhimõtteliselt unustanud ega tunne kurbust, et medalita jäin. Pigem on mul kahju Eesti sõudmisest, et potentsiaalne medal käest libises – see kulunuks eelkõige ära nii alaliidule kui ka Viljandi sõudeklubile, mida esindan.
•• Oled alles 22-aastane ehk nii raskel alal nagu sõudmine veel päris kollanokk. Ometi oled kogu aeg arenenud just kui kiirteel, gaasipedaal põhjas kihutades. Kuidas rutakat tippurühkimist seletad?
Alates 2007. aasta suve algusest, kui koos Allari, Igor Kuzmini ja Vladimir Latiniga Killingu juhendatud neljapaati istusin, on olnud kogu aeg hull tamp. Mattil on mu edus oluline roll – ta teab mind hästi juba noorteklassist, nii tugevaid kui ka nõrku külgi, ega anna treeningutel kunagi armu.
Jah, kõik on läinud loogilist rada pidi, aga osalt siiski tänu mõne teise ebaõnnele. Kuna Andrei Jämsä oli tervisega kimpus, saingi kaks aastat tagasi, alles 20-aastasena võimaluse istuda Pekingi olümpiale pürginud neljapaati.
Tõsi, on olnud ka väike seisak. 2005. aastal võitsin küll juunioride MM-il ühepaadil pronksi, aga 2006. aastal ei pääsenud U-23 MM-ile, sest kaotasin katsevõistlusel Oleg Vinogradovile. Tagantjärele pean 2006-ndat siiski enda kogumise aastaks, mitte paigaltammumiseks.
•• Tegid juba kummarduse treener Killingule. Milline on tema tööstiil?
Ta muutis töö professionaalsemaks ja treeningud mitmekülgsemaks. Samas on Mattiga endiselt kõik uus ja huvitav – ta mõtleb pidevalt välja huvitavaid harjutusi. Meeldib ka tema pühendumus igasuguste pisiasjade kallal vaeva nähes. Tänavused medalid polnud kindlasti viimased, mis me koos Mattiga võitsime.
•• Kuidas iseloomustad neli aastat vanemat paadikaaslast Allar Rajat?
Töökas ja väga korrektne. Ei harjuta kunagi ettenähtust vähem – pigem rohkem, mis mõjub mullegi innustavalt. Ta on tõeline eeskuju! Pole spordiala, kus Allar minust parem ei oleks: mängib hästi sulgpalli ja korvpalli ning ujub kiiresti. Aga ma ei võta talle kaotamist kunagi isiklikult. Mõtlen hoopis, et teen järgmine kord ise pare-
mini. Niisama võita ei lase Allar mul aga kunagi – pean ise võidu välja teenima.
•• Millal ja miks sa sõudmisega alustasid?
Alustasin juba seitsmeaastaselt – see on sõudmise kohta pigem väga vara –, kuna mu ema ja esimene treener Ruth Vaar on sõbrannad. Kui saabus aeg kooli minna, küsiti, et kas tahan hakata ka trennis käima. Tahtsin!
Vahepeal sai ka koos klassivendadega vutti mängitud, mul meeldis väravas olla. Kaalusin isegi alavahetust. Aga kui mõned korrad sõudetreeningult puudusin, helistas Ruth koju ja pidin tagasi minema. Nii ta mind taga ajas... Ruthi järjepidevus ongi põhjus, miks Viljandist sirgub palju tublisid noori sõudjaid. Ta suudab noori motiveerida ja on äärmiselt noortesõbralik.
Sõudmise kõrvalt käisin ka tantsutrennides: neli kuud võistlustantsus ja paar kuud breiktantsus. Aga sõudmistreeningud pakkusid piisavalt vaheldust: lisaks paadis istumisele ka jõusaalis käimine, ergomeetri tõmbamine, ujumine, suusatamine, pallimängud.
•• Aga ikkagi – kui mitte masohhism, siis mis sind nii raske ala juures köidab?
Enesemotivatsioon! Võidutahe! Tegelikult on seegi ütlemata emotsionaalne tunne, kui tead, et vanaema vaatab telerist su võistlusi. Mulle meeldib läbi valu, viimase piiri peal pingutada – see on kaif! Sõite, kus nii hullult pingutad, on hooajal küll ainult paar-kolm, aga need on eelnenud pikka tööd väärt.
Kusagil kuklas pesitsev võidutahe kannustab tagant treeningutelgi, kus mul tekib soov Allariga sama palju kilosid üles tõsta. 2007. aastal kangiga kükkides püstitasin peaaegu iga nädal isikliku rekordi, mis andis üha uut indu. Kuigi jään Allarile praegu kangisaalis veel 35–40 kiloga alla, siis kevadel vee peal ühepaadis kodusel katsevõistlusel mõõtu võttes polnud meie vahe üldse nii suur.
•• Miks otsustasite kevadel just nii, et sina sõuad kahepaadis ees ja Allar taga?
Nii Matti meid paati pani! Mulle meeldib, kui Allar taga tööd teeb. Mul on jälle Matti arvates Allarist parem rütmitunnetus, mis on esimesele mehele väga oluline. Olen kindel, et teistpidi paadis istudes meil nii hästi ei läheks.
•• Miks jätsid katki veebidisaini õpingud Tartu kutsehariduskeskuses?
Pärast gümnaasiumi lõpetamist asusin 2006. aasta sügisel tõesti Tartus õppima, aga kui olime neljapaadiga teeninud järgmisel suvel olümpiapääsme ja lisaks ootas 2008. aasta sügisel ees veel sõjaväeteenistus, tundus mõttetu venitada kaheaastane õppeaeg neljale aastale. Et arenesin igal aastal edasi, oli targem täielikult spordile panustada. Mul on mõtteid, et minna varsti uuesti õppima, aga mida ja kuhu, sellest on praegu veel vara rääkida.
•• Kuidas sinusugune sportlane end ära majandab?
Alates 2007. aasta suvest, kui istusin neljapaati ja hakkasime valmistuma olümpiaks, hakkasin saama 10 000 krooni suurust kuutoetust, lisaks aitas sõudeliit toidu eest ja massöörile tasumisega. Sellest ajast olen majanduslikult toime tulnud. Tänavu, kui olen medalivõitude eest ka riigilt arvestatavat preemiat teeninud, sai juba midagi kõrvale panna. Mul õnnestus hiljuti auto välja osta ja nüüd plaanin Pärnusse ka korteri soetada.
•• Kuidas raskemad ajad välja nägid?
2005. aastal, kui mind kaasati sõudeliidu kaheksapaadi projekti, hakkasin saama paar tuhat krooni kuus. Aasta hiljem, kui läksin veel ka Tartusse elama ja õppima, pidin küll suuresti ema ja vaneaema toel toime tulema.
•• Mida teha, et Eesti sõudmisse rohkem raha tuleks?
Eelkõige tuleb sõudmist rahvale lähemale tuua. Sõudmine pole nagu suusatamine või korvpall – meie ala saab Eestis harrastada väga vähestes paikades. Seda tänulikumad oleme neile sponsoritele, kes meid toetavad! Kuulun aasta algusest sportlaste esindajana Eesti sõudeliidu juhatusse. Osalen aktiivselt juhatuse koosolekutel, kus võtan aktiivselt sõna – mulle on alati meeldinud sõna võtta ja näha, kuidas otsused sünnivad ning kuidas telgitagustes asjad toimuvad. Näiteks gümnaasiumipäevil kuulusin õpilasomavalitsusse.
•• Kas su vanematel on ka sporditaust?
Peale selle, et ema sõbranna on treener Ruth Vaar, muud sporditausta pole. Oma isast ma tegelikult midagi ei teagi, sest ta suri, kui olin paarikuune.
•• Kuivõrd medalivõitude järgne melu, vastuvõtud ja muud kohustused väsitavad?
Need kohustused ja suurem melu tulevad vast hiljem, aasta lõpus, kui meid Allariga loodetavasti Eesti parimaks võistkonnaks valitakse. Seni ei väsita miski: peagi lähen hea meelega projekti „Tagasi kooli” raames Sürgavere põhikooli õpilastele sõudmisest ja oma tegemistest rääkima. Suvel Viljandisse sattudes käisin aga mitmel korral kohalikele lastele treeninguid läbi viimas.
•• Kas jätkate Allariga kuni 2012. aasta Londoni olümpiani kindlasti kahepaadil?
Ei näe põhjust, miks ei peaks või ei võiks. Meie esimene ühine hooaeg polnud veel nii metsik, kui võinuks – arenguruumi on küllalt! Kaks ülinappi kaotust prantslastelt – MK-etapil Luzernis 0,01 ja MM-il Poznanis 0,04 sekundit – tuleb peagi neljasekundiliseks eduks pöörata (naerab). Kaotus on kaotus, olgu see kui napp tahes. Kuigi prantslastel oli meiega võideldes lõputõmbega õnne, ei saa end sellega lohutada. Peame tuleval hooajal varakult oma paremuse maksma panema, mitte lõpule lootma.
•• Aga kui Tõnu Endrekson ja Jüri Jaanson tahaksid järgmisel hooajal koos sinu ja Allariga hoopis tugeva neljase moodustada?
Me Allari ja treener Mattiga ei kavatse olümpia eel tugevat meeskonda lõhkuda! Tõnu võiks ju ühest proovida, ta on piisavalt võimas kuju. Jüri pakib aga arvatavasti pillid kotti... Ta võiks oma väärtuslikke kogemusi Eesti sõudmisele teistmoodi edasi anda, sest 43-aastane mees ei saa harjutada samamoodi nagu 25-aastased.
•• Kuidas su puhkus välja näeb ja millal algab ettevalmistus uueks hooajaks?
Puhkus algas kohe pärast EM-i finaalsõitu 20. septembril, misjärel ma pole kordagi paati istunud. Liigutanud olen aga küll: jooksnud ning sulg- ja korvpalli mänginud. Sel (möödunud – toim) laupäeval istun esmakordselt taas paati, sest natukene on vaja valmistuda 10. oktoobril Tartus peetavaks kaheksapaatide sügisregatiks. Plaanipärane ettevalmistus järgmiseks hooajaks algab kohe pärast kaheksaste regatti. Loodetavasti saame novembris minna Uus-Meremaale tutvuma järgmise aasta MM-i võistluspaigaga, ja detsembris Horvaatias harjutada.
Kaspar Taimsoo
sõudja
Sündinud 30. aprillil 1987 Viljandis
Pikkus: 194 cm; kaal: 94 kg
Haridus: lõpetas 2006. aastal Viljandi Paalalinna gümnaasiumi ja õppis seejärel ühe aasta Tartu kutsehariduskeskuses veebidisaini, kuid jättis elukutse omandamise spordi huvides pooleli.
Klubi: Viljandi sõudeklubi
Esimene treener: Ruth Vaar
Praegune treener: Matti Killing
Saavutused:
2004. aasta juunioride MM-i 14. koht (koos Alo Kuslapiga) paarisaerulisel kahepaadil; 2005. aasta juunioride MM-i pronks ühepaadil; 2007. aasta MM-i kaheksas koht ja 2008. aasta olümpia üheksas koht (koos Allar Raja, Igor Kuzmini ja Vladimir Latiniga) paarisaerulisel neljapaadil; 2008. aasta EM-i hõbe (koos Latiniga) ning 2009. aasta MM-i pronks ja EM-i kuld (koos Rajaga) paarisaerulisel kahepaadil.
Kaspar on juba mu vaeva eest tasunud!
Ruth Vaar,
Taimsoo kauaaegne treener
Kaspar on piisavalt auahne ja kuna nüüd on tal ka medalite maitse suus, siis usun, et tema paremad päevad tippspordis seisavad alles ees. Eeldusi veel tähtsaid medaleid võita on tal nii ühe-, kahe- kui ka neljapaadis. Kaspari puhul sai ruttu selgeks, et tegu on andeka poisiga – tal on kogu aeg olnud ideaalne paaditunnetus. Looduse poolt kaasa antud, sest seda ei saa õppida!
Eks mul oli Kaspariga ka palju unetuid öid: kord tahtis ta saada jalgpalliväravavahiks, siis jälle diskoriks. Kuni 2005. aastani pidin kogu aeg nii-öelda kätt pulsil hoidma, et ta sõudmisele selga ei keeraks. Murdeeas, 14–15-aastaselt oli Kaspariga eriti palju vaeva, sest ta kippus laagrites heatahtlikke lollusi tegema. Koos Alo Kuslapiga korraldasid nad nii mitmeidki unetuid öid. Ükskord pidin isegi poisid öösel kella kahe paiku jooksma panema ja sõitsin ise autoga järel, et neist üleliigset energiat välja saada. Tänapäeval kaebaksid lapsed sellise asja eest vist kohtusse (naerab)... Aga kuidagi tuli ju Kaspari murdeiga üle elada!
Kaspari seniste saavutustega on kogu mu vaev juba mitmekordselt tasutud. Väga suure elamuse pakkus juba tema esimene täiskasvanute MM-i medalivõit augusti lõpus Poolas Poznanis. Vaatasin hinge kinni pidades telerist poolfinaali, pakitud kohver kõrval, sest olin otsustanud, et kui Kaspar ja Allar Raja pääsevad A-finaali, siis kihutan autoga sinna kohale.
