PEETER JALAKAS: Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?
Puudub ka instants, kes suudaks selle visiooni sõnastada. Eesti erakonnad meenutavad üha enam äriühinguid – on nõukogu ja juhatus, mille tipus troonib CEO (ettevõtte juhatuse esimees – toim), on suur- ja väikeaktsionärid, kelle olemasolu meenub vahetult enne aktsionäride koosolekut. Selle tagajärjel juhib riiki väga väike inimgrupp, kuhu kuuluvad mõne erakonna juhid ja nende lähemad kaaslased, heal juhul kokku 30–40 inimest.
Selle kohta on tabav väljend: erakondlik egoism. Ja selle viljad on hukatuslikud: langeb otsuste kvaliteet, suureneb suutmatus keerulistes olukordades lahendusi leida, enda maksmapanekuks on vaja leida aina küünilisemaid võtteid. Kõige sellega kaasneb kodanike süvenev rahulolematus ja käegalöömine. Kodanikust on saanud klient.
Kuidas olukorda parandada? Eesti praegune valimissüsteem vajab muutmist: kehtiv kord oli omal kohal 1990-ndatel, kuid on nüüdseks lootusetult ammendunud. Uuendamist vajab praegune parlamentaarne mudel: nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil tuleb kodanikke rohkem kaasata.
Kodanik mängust väljas
Eespool toodud mõtted on vaid väike osa neist, mida on vahetanud Minu Eesti demokraatia töögrupp, mis sündis järjena 1. mai mõttetalgutele. Töögrupp on kogunenud viis korda, kuid peab ka muul ajal eraviisilist suhtlust. Töörühma nimekirjas on ligi nelikümmend inimest – põllu- ja ärimehi, literaate ja töölisi, sekka mõni endine minister ja paar riigikogu liiget. See töörühm on arutanud väga erinevaid ideid, kuidas Eesti riigivalitsemist ja demokraatiat võiks reformida. Jah, nii mõnedki need ideed on omavahel vastuolus, samuti ei moodusta need veel ühtset süsteemi või plaani, kuid eeldused selleks on olemas. Millega see töögrupp siis tegelenud on? Räägin sellest lähemalt.
Töörühma üsna üksmeelne tõdemus on, et praegune valimissüsteem põlistab võimu ühe grupi kätte, jättes kodaniku mängust välja. Valimised on näilised: ükskõik keda sa ka ei vali, ikka saad sama seltskonna tagasi. Eestis rakendatava d’Hondti meetodi tulemus on, et sageli saavad mandaadi isikud, kes ei ületa isegi valimiskünnist. Lisaks vabastab meie valimissüsteem rahvaesindajad vastutusest neid valinud kodanike ees: saadik kuuletub erakonnajuhile või
-juhtidele, mitte oma valijale.
Milliseid lahendusi on töörühmas osalejad pakkunud? Esiteks on pakutud võimalust kasutada valimistel avatud nimekirju suletute asemel: 101 enim hääli saanud kandidaati pääseksid riigikogusse sõltumata erakondlikust kuuluvusest ja mingit häälte ülekandmist ei toimuks.
Teiseks soovitakse võimalust valitu tagasi kutsuda. Kolmandaks on tuldud välja ettepanekuga loobuda korralistest valimistest, muutes valimised pidevaks protsessiks, kus valija saab arvamust väljendada ja valitu oma toetuse suurust pidevalt jälgida – näiteks interneti abil. Kui toetus langeb alla teatud taseme, osutub saadik tagasikutsutuks ja valitakse järgmine. Tõsi, selle ettepaneku puhul on nähtud populismiohtu: selle vältimiseks pakuti kvalifitseeritud valijameeste süsteemi või tagasikutsumisotsuse jõustumist viivisega, et esmapilgul ebapopulaarse otsuse tegelik mõju jõuaks realiseeruda.
Neljandaks: eeldusel, et erakondadepõhine suletud nimekirjadega süsteem jääb muutmata, on pakutud vaimukat võimalust, et igal riigikokku valitud erakonnal oleks seal üks esindaja, kel oleks vastavalt erakonna valimistulemusele näiteks kuus, 25 või 34 häält. See võimaldaks kokku hoida materiaalseid ja vaimseid ressursse: väheneks parlamendikohtade arv, paraneks poliitiline kliima ja kaoks vastuolu isikuvalimiste ideaali ning parteivalimiste praktika vahel. Riigikogus istuks sel moel kuus-seitse inimest, kes mahuksid vabalt ka ühe korraliku üm-marguse laua taha. Kuid on välja tuldud ka valijameeste mudeliga: näiteks nii, et miljon valijat valiksid tuhat valijameest, kes omakorda valiks isikuvalimiste printsiibil sada riigikogu liiget.
Mulle kõige armsam mudel pakub igale valijale kaks häält, millest ühe annab ta erakonnale, teise aga n-ö kodukandi esindajale, kes eeldatavalt ka elab ja töötab selles kandis või valimisringkonnas, kust ta valitakse. Selle mudeli eelduseks on kahekojaline parlament.
Töörühm on tõdenud, et praegune riigikogu on ebaefektiivne, kulukas ja elukauge. Valimissüsteem põlistab riigikogulase oma tooli külge ja võtab talt vastutuse ja initsiatiivi: parteinimekirjas sobivale kohale asetunud elukutselise, kuid eluvõõra poliitiku peamine eesmärk on oma koha säilitamine.
Parlamendile kaks koda
Milliseid lahendusi välja on pakutud? Esiteks – juba mainitud kahekojaline või -faasiline parlament. Sellest väiksema osa (näiteks 30 inimest) moodustaksid erakonnad ning see kujutaks endast pidevalt tegutsevat ja palgalist osa riigikogust: riigikogu juhatust, komisjonide ja fraktsioonide esimehi ning ase-esimehi. Teine osa (näiteks 71 inimest) moodustuks valimisringkondade esindajaist, kelleks oleksid kohalikku elu ja probleeme tundvad ja autoriteeti omavad persoonid: küla- või vallavanemad, ettevõtjad, kultuuritegelased, koolijuhid. See teine osa koguneks näiteks korra kvartalis nädalaks või paariks ja langetaks põhimõttelised otsused ning võtaks vastu seadusi, ent igaühel säiliks oma põhitöökoht ja harjumuspärane sissetulek. Nii hüvitataks saadikule vaid tema puudumisest tekkivad kulud ja makstaks välja kompensatsioon tekkivaile lisakuludele (transport, ööbimine, päevaraha).
Teiseks on pakutud lahendust, et parlamendi teine koda tegutseks peamiselt virtuaalselt ja koguneks ehk korra aastas, erakorralisel juhul tihemini. Teise koja suurus võiks olla 100–300 inimest, kes sujuvalt roteeriksid sõltuvalt nii valijate toetuse suurusest kui ka parlamendi töös osalemise aktiivsusest. Eeldused selliseks lahenduseks on olemas isikutunnistuse, elektroonilise panganduse ja üleüldise arvutikasutuse leviku näol.
Kolmas variant on kahe esimese radikaalsem versioon: teise koja asendamine elektroonilise rahvahääletusega. Kuidas see välja näeks? Üks või teine eelnõu pannakse internetti, sellele esitatakse mõistliku aja jooksul parandusi ja seejärel hääletavad inimesed elektroonilisel rahvahääletusel nii nagu parlamendiski ning lõpuks kiidetakse seadus tervikuna elektroonilisel rahvahääletusel heaks
või laidetakse maha. Selle versiooni lisaväärtus võiks olla võimalus korraldada samas portaalis rahvaküsitlusi ja uuringuid.
Lisaks leiti, et parlamendi töö tulemuslikkust ei tohiks hinnata seadusandlike aktide arvuga, vaid üldise elatustaseme kasvu järgi. Pakutud on ka tehtud investeeringute või loodud töökohtade arvu, aga ka kodanike rahulolu ja nn õnneindeksit.
Kuidas peaks riigikogulaste tööd tasustama? Arvamusi on mitu: et selle võiks siduda praeguse keskmise palga asemel näiteks alampalga või eelmises töökohas teenitud sissetulekuga. Igatahes peaks see olema sõltuvuses üldise heaoluga. Kuid läbiva motiivina näeb töörühm hoopis riigikogu liikmete tasustamist kohakaasluse alusel – võimalus jätkata osalise tööajaga oma eri-alast tegevust vähendaks sõltuvust riigikogu toolist ja suurendaks sidet tegeliku eluga.
Halvad on olud, mitte inimesed
Aga kuidas saaks kohalikul ja riiklikul tasandil kodanikke rohkem kaasata? Tegelikult aitaksid kodanike kaasamisele kaasa ka juba kirjeldatud võimalused – kahekojaline parlament, IT-lahendused ja võimalus rahva-esindajat tagasi kutsuda. Kuid mitte ainult.
Kõlas näiteks ettepanek, et kohaliku elukorralduse aluseks peaksid olema altpoolt tulevad kokkulepped – küla ja valla tasandilt, mitte ülalt pealesunnitud seadused. Vallavolikogu – juhul kui selline üksus peaks säilima – peab kindlasti koosnema külavanemaist. Radikaalsemad on leidnud, et kohalikul tasandil pole üldse valimisi vaja. Ühisvara peaks kuuluma külakogukonnale ja kui on probleem, siis tullakse kokku ja leitakse lahendus. Küla ja kodukandi asju saab üldjuhul lahendada täiesti rahulikult, ilma poliitilise kempluseta.
Otsedemokraatiat peetakse tihti parimaks kodanike otsustesse kaasamise viisiks. Jah, sellega kaasnevad probleemid – ajaline kohmakus ja rahaline kulukus –, kuid infotehnoloogiliste vahendite abil saab need kergesti ületada. Kuna avalik arvamus on lihtsalt manipuleeritav, võib otsedemokraatiaga kaasneda populismioht, kuid selle vältimiseks saab kasutada nii suuremat kvoorumit kui ka presidendi vetoõigust.
Kõik need ettepanekud on kantud arusaamast, et halvad pole mitte valitud rolle täitvad inimesed, vaid olud ja etteantud tingimused. Aga neid olusid ja tingimusi saab muuta ja peabki muutma, ning muutused peavad lähtuma ühisest eesmärgist.
See ühine eesmärk liidaks kodanikke ja annaks taas põhjuse koos kordasaadetu üle uhkust tunda. Nagu meil on olnud õnn tunda korduvalt – ja seda mitte väga kauges minevikus. Olgu selleks ühendavaks uhkuseasjaks siis laulva revolutsiooni, majandusarengu, internetipanganduse ja e-asjanduse kõrval ka näiteks kõige mõistlikumalt ja inimsõbralikumalt korraldatud riik, kus elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed.
Minu Eesti demokraatia töörühmale saab arvamusi saata aadressil demokraat@minueesti.ee
