REIN MÜLLERSON: kõrgharidus monopolismi ja killustumise vahel
Eestis on hoogu võtnud kõrghariduse maastiku korrastamine, mille tähtsaimaks osaks on saanud kõrgkoolide arvu vähendamine ühinemiste ja liitumiste kaudu. Iseenesest niisugune protsess oleks vajalik ja isegi loomulik, kui selle protsessi taga oleksid ainult pragmaatilised kaalutlused, mis on suunatud kõrghariduse kvaliteedi tõstmisele. Samal ajal ühinemine lihtsalt ühinemise pärast on ideoloogia – ühinemise ideoloogia, millesse tuleb suhtuda nagu igasse ideoloogiasse teatud kahtlusega. Dubito, ergo sum – ma kahtlen, järelikult olen ma olemas – omab praktilise tähenduse.
Tartu ülikooli rektor Alar Karis kirjutab: „Tartu ja Tallinna ülikooli konkurents ei tervenda, pigem killustab niigi killustatud kõrgharidust“ (Eesti Päevaleht 1.09.2009). Kas see siis tõesti tähendab, et Eestis võiks olla ainult üks ülikool? Tihtipeale Eesti ülikoolide omavahelist konkurentsi nähakse ainult negatiivses valguses nagu dubleerimist ja ressursside raiskamist, mis ka tihti nii võib olla. See aga, kuidas saaks ilma sisemise konkurentsita, kus vaid parimad löövad läbi, konkureerida rahvusvaheliselt, ei saa ma küll hästi aru.
Illustratsiooniks võiks ju paralleele tõmmata mõne teise valdkonnaga ja küsida näiteks, kas ja kuidas saaks ilma Arsenali, Liverpool’ita, Manchester United’ita või Chelsea’ta olla Inglismaa koondis nii tugev, nagu ta praegu on? Muidugi pole see võimalik. Parimad vutimaad on need, kus on tugevad liigad ja peaaegu halastamatu sisene konkurents. Ka teaduses ja kõrghariduses ei saa see teisiti olla. Koostöö ja konkurents on mõlemad vajalikud ja nagu inglased ütlevad „kurat on detailides“ – õige balansi leidmises nende vahel, mis omakorda pidevalt kõigub. See tähendab, et tõeliseks eduks ükskõik millises elu valdkonnas peame olema valmis koostööks ja konkurentsiks erinevatel viisidel. Usk ühte suurde ja õigesse on olnud läbi aegade aga alati hukatuslik ja mitte edasiviiv nähtus. Eriti puudutab see aga kaasaja kiiresti muutuvat ühiskonda, sh ka kõrgharidust, mille üheks juhtpõhimõtteks on paljusus ja erilisus.
Eesti ülikooli idee - samm tagasi stagnaaega
Viimased seitseteist ja pool aastat olen töötanud Londoni kahes prestiižikamas kolledžis – kaks ja pool aastat sajandi professorina LSEs (London School of Economics and Political Science) ja viisteist aastat Londoni Ülikooli King’s kolledžis korralise professorina. Olgu seejuures öeldud, et mõlemad kolledžid konkureerivad maailmas iseseisvate ülikoolidena ja on kahekümne parima hulgas. Londoni ülikool kui selline on tegelikult rajatud konföderatiivsele alusele, mis koosneb eraldiseisvatest, iseseisvatest ja sõltumatutest kolledžitest. Mõned aga, nagu LSE kannavad kooli, või hoopis mõnda muud nime. Seega pole oluline nende nimi vaid see, mida nad teevad, milleks on nad võimelised.
Kahtlemata on nende kiirele arengule aidanud kaas ka pidev konkurents ja ka koostöö erinevate ülikoolide vahel. Seda on soodustanud, et nad on iseseisvad juriidilised isikud oma eelarve, tudengite, õppejõudude ja õppekavadega. Samal ajal on palju ühiseid programme, loenguid, üritusi ja muid koostöö vorme, mis sõltuvad konkreetsetest vajadustest ja võimalustest. Muidugi ei ole vaja idealiseerida Londoni ülikooli või mõnda teist välismaa kõrgkooli, sest sealgi on probleeme. Näiteks teki enda peale tõmbamise katseid, vennaskolledžite halvustamist, iseenda upitamist, ülemäärast kiitmist jne.
Kindlasti oleks nii minu kui ka iga minu teise kolleegi väheseks jäänud juuksekarvu püsti ajanud, kui keegi oleks mulle ette kirjutanud, mis kursuseid ma võiksin või peaksin lugema, missugune peaks olema nende sisu, õpetamise meetodid jne. See oleks ju loomingulise teadus- ja õppetöö surm ja tuletaksin meelde seltsimees Trofim Lõssenkot ja tema sõda geneetika vastu endises Nõukogude Liidus. Ma kardan, et ühe Eesti ülikooli idee, kui selle all ei mõelda mitte konföderatsiooni taolist võrgustumist, vaid ühte rektorit, ühte prorektorit, ühte nõukogu jne, oleks samm tagasi “vanasse heasse stagnaaega” kõrghariduse valdkonnas.
Omavahel konkureerimata kaob konkurentsivõime
Alar Karis on kirjutanud: “Vabaturu tingimustes ja piirideta maailmas ei konkureerita omavahel, vaid rindu tuleb pista ikka lähemate ja kaugemate naabritega, ka päris võhivõõrastega”. Oleks üldiselt ju õige, kui sõnade ’konkureerima’ ja ’omavahel’ vahele panna sõna ’ainult’. Kui me omavahel ei konkureeri, siis me vaevalt oleme võimelised ka rahvusvaheliselt konkureerima. Rindu pistmine kaugemate konkurentidega tahes-tahtmata tähendab ka seda, et peame oma akadeemilisi töid kirjutama põhiliselt inglise keeles. Rektor Karisega tuleb nõustuda ka selles, et geograafiline paiknemine on ülikooli arengule väga tähtsaks teguriks. Ma lisaksin veel, et õppekeel on sama oluline, või isegi veel olulisem.
See, et Ameerika ja Briti kõrgikoolid on ülikoolide pingerea otsas ei tulene mitte anglosakside geneetilisest üleolekust teistest, ja mitte isegi nende paremini finantseeritud ja hallatud haridussüsteemist. Õpetamine ja õppimine rahvusvahelises keeles, mis nendele riikidele on ka rahvuskeeleks, on eelis, millest vist üle ei saagi enne kui mõni muu keel ei asenda inglise keelt rahvusvahelise keelena. Kirjutades, näiteks kasvõi Eesti asjadest on mul alati tunne et üle minu õla vaatab keegi Oxford’ist, Cambridge’ist, Columbia ülikoolist, NYU’st, Tel-Avivi ülikoolist, Sorbonnist, Max Plank’i instituudist Saksamaal või mõnest teisest intellektuaalsest keskusest. Ma olen kindel, et seda sama tunnetavad paljud teisedki Eesti teadlased (dirigendid, balletitantsijad, kettaheitjad ja paljud teised, kes on või on olnud omal alal maailma tipus). Ainult nii püsib latt piisavalt kõrgel.
Õppe ja teadustöö arendamise kaudu Eesti ülikoolides inglise keeles me mingil määral saame üle oma objektiivsest keelelisest piirangust. Me oleme võimelised saama nii tudengeid kui ka professoreid välismaalt. Natuke lihtsustades võiks öelda, et õpetades Hiina, Kasahstani või Vene tudengeid ja kaasates ingliskeelseid professoreid, võiksime anda rahvusvahelisele tasemele vastava hariduse ka Eestimaa üliõpilastele. Uppsala ülikoolis, näiteks, on kogu magistriõpe inglise keeles. Tundes õiglaselt uhkust selle üle, et meil on olnud 90. aastat emakeelset kõrgharidust ja jätkates eestikeelse kultuuri ja hariduse arendamist tänapäeva globaliseeruvas maailmas, peaksime me laiendama õpetamist ja teaduse tegemist rahvusvahelises keeles (või keeltes).
Tippkeskuseks ei kujuneta üleöö
Eesti ülikoolid saavad olla tipus ainult mõnedel erialadel. Minu arvates peaksime leidma balansi üldise kvaliteetse kõrghariduse, mis oleks Eestis laialt kättesaadav, ja piiratud tippteaduse ja hariduse vahel, kus suudaksime olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Sellised tippkeskused ei kujune aga üle öö. Nende kujunemiseks on aga vaja aega ja raha ja mõistagi peaks nende käivitamise mootoriks olema mõned tippteadlased (neid on aga alati olnud vähem kui vaja oleks), kes saaksid enda ümber koondada andekaid, noori ja perspektiivikaid teadlasi üle maailma. Selliselt kujunevad välja koolkonnad, mis peavad vabalt konkureerima ja koostööd tegema. Eesti ühiskonnale on minu arvates aga ääretult ohtlik see tee, mida on viimastel aegadel püütud kõrghariduse strateegia elluviimise nimel rakendada, kus alles oma esimesi, kuid väga kiireid ja tõsiseid samme astuvaid konkurente püütakse seaduse muudatuste teel kiiresti kõrvaldada. Juriidiliselt võib see olla küll korrektne. Või nagu Eestis on tavaks saanud öelda - JOKK, kuid eetilisest aspektist on tegemist äärmiselt ebamoraalse ja Eesti kiiret arengut pidurdava tegevusega.
Alar Karis on kirjutanud, et tugev kõrgharidus on rahvusvaheline äri. Kas see on tõesti nii? Jah ja ei. Rektor Karis ise palub abi riigilt, sest „tänapäevase konkurentsi tingimustes pole ülikoolide areng võimalik soodsa hariduspoliitilise keskkonnata“. Täitsa õige. Haridus on hoopis rohkemat kui lihtsalt äri. Äriliste elementide oskuslik kasutamine on muidugi vajalik kõrghariduse arendamiseks, kuid haridus on nii-nimetatud public good, mida ei tohi jätta ainult turumajanduse „nähtamatu käe“ hoolde. Mitte juhuslikult ei ole näiteks NYU (New York University) moto „A private university in the public service“ (eraülikool, mis teenib avalikku huvi).
Monopolism tapab loomingulisuse
Minu arvates on Eesti kõrgharidusele ohtlik nii killustumine ja dubleerimine kui ka õpetamise ja teaduse kontsentreerumine ühe suure mütsi alla. Esimene teeb meid veelgi jõuetumaks. Monopolism on aga hukatuslik igasugusele loomingule. Tänapäev esitab kõrgharidusele uued väljakutsed ja küsimused: kuidas peaks Eesti kõrgharidus võrgustuma, et olla oma valdkonnas parim mitte ainult Eestis?
Ma usun, et antud küsimuse lahendamise võti peitub radikaalselt uute ning erinevate koostöö vormide leidmises, mis aitaksid ära hoida nii jõudude killustumise kui ka monopolismi. Nendele põhimõtetele vastab minu arvates Nordi ja TLÜ ühinemisprotsess ja konstruktiivsed läbirääkimised TTÜga.
Kuidas siis ikkagi suhtuda meie kõrgharidusmaastiku korrastamisesse? Meil on välja kujunenud kaks hariduskeskust: Tartu lõunas ja Tallinn põhjas. Miks mitte samuti omada kahte ülikoolide konföderatsiooni või konglomeraati: Tartu ülikool lõunas ja Viru ülikool Virumaal, rahvusülikool Tartus ja rahvusvaheline ülikool Tallinnas, mis muidugi ei tähenda, et rahvusülikool ei tee rahvusvahelist koostööd ja rahvusvaheline ülikool ei tunne huvi rahvushuvide ja kultuuri uurimise ja edendamise vastu. Ainult, et aktsendid võiksid olla erinevad.
Suurtele vendadele väikesed vennad
Akadeemia Nord ja Tallinna ülikool (TLÜ) on jõudnud oma koostöö arendamisel nii kaugele, et praegu arutame ühinemisdetaile, mis muidugi on tähtsad ja ka keerukad (kurat on ju nendes, loosungite tasandil me ju lepime kergesti kokku). Seejuures autonoomia ja integratsiooni balanss on jälle keskseks küsimuseks. Samal ajal me arutame ühiste õppekavade ja muu koostöö vormide võimalusi ka TTÜga.
See on lisaks sellele, et 1. detsembrist jõustus ühise õppekava leping Akadeemia Nord ja Buckinghami ülikooli vahel õiguseteaduse valdkonnas, mille alusel tudengid õpivad esimesed 1,5 aastat Tallinnas ja sama kaua Inglismaal Buckinghamis ja saavad kaks diplomit. Viru ülikooli näeksin ma tõelise konföderatsioonina, kuhu võiks kuuluda eraldiseisvate juriidiliste isikutena TLÜ ja TTÜ, miks mitte aga ka Kunstiakadeemia ja väikeste nišiülikoolidena EBS ja Akadeemia Nord.
Väiksemad kõrgkoolid, olenevalt nende spetsiifikast ja võimalustest, võiksid siis olla nende suurte vendade autonoomseteks ja suhteliselt sõltumatuteks üksusteks või siis assotsieeruksid nendega. Kes aga soovib ja suudab võiks jääda siis täitsa iseseisvaks. Kuigi see viimane variant ei ole vist eriti praktiline.
Kuid juriidiliselt peab selline võimalus alles jääma. Muidu võib tekkida meie kõrghariduses omamoodi võimu vertikaal, mis ei sobi kuidagi kokku demokraatliku õigusriigiga, kus konkureerivad erinevad vaated ja ideed ning absoluutne tõde kuulub nendele, kes ei tea, kui vähe nad teavad.
