Erkki-Sven Tüür: mu seesmine valmisolek rokki teha on alles
Tänavu 50. sünnipäeva tähistanud ja aasta kodanikuks nimetatud helilooja Erkki-Sven Tüür on rahvusvaheline mees. Tema rahvusvahelise läbimurde tõi „Insula deserta” (1989). Tänapäeval kantakse Tüüri teoseid tihtilugu ette kõigepealt mujal ja alles seejärel meil.
Kuid Tüürist rääkides ei saa me mööda minna tema kunagisest progerokiansamblist In Spe. Mida on rokikogemus tunnustatud heliloojale andnud? Mis tõi noorpõlvebändi pärast 25-aastast vahet algkoosseisus uuesti kokku?
•• In Spe tuli kokku 30 aastat tagasi. Mis asjaolud bändi kokku tõid?
Oli 8. detsember 1979, kui meil oli TPI aulas esimene kontsert In Spe nime all. See tähendas eelneva koosseisu, Esra ümbergrupeerumist. Kõige olulisem oli, et trumme tuli mängima Arvo Urb ja kitarri Riho Sibul, see muutis märgatavalt bändi muusikalist kvaliteeti.
•• Olete ETV Tartu muusikapäevade saates öelnud, et algne In Spe oli paljuski sõpruskondlik ettevõtmine. Kas ja kuivõrd andis lahus veedetud veerandsajand tunda ja kuidas bänd jälle klappima hakkas?
Kui räägime puhtalt muusika tegemise aspektist, siis läks asi käima kiiremini, kui ma oleks osanud arvata. Peeter Brambat on ju filmirežissöör, aga ta ostis endale uuesti flöödi ja hakkas harjutama. Ka bassist Toivo Kopli, kes on ettevõtja, ostis uue pilli. Teised liikmed on kõik rohkem-vähem muusikaga tegelnud, seal ei saanudki probleeme olla. Imetlusväärne on erakordselt musikaalse Mart Metsala mälu!
Ja samas õhkkond, see muusikaline substants ja inimestevaheline keemia töötas koos niivõrd kummaliselt, et kõigil oli imelik tunne. Olles need, kes me oleme praegu, olime nagu ajakapslis ja puutusime väga vahetult kokku nendega, kes me olime 30 aastat tagasi. See oli omamoodi vaimustav kogemus.
•• Annate koos kevadiste Tartu muusikapäevadega kokku kolm kontserti. Ja sellega ongi kõik?
Sellega on nüüd kõik. Just sellepärast, et ma ei näe mingit mõtet seda asja edasi ajada. Meil on igaühel oma elu ja tegevus.
Aga minuga, kui ma orkestrimuusika loojana maailmas ringi sõidan, käib kaasas, et oli selline legendaarne progebänd. Olen saanud tagasisidet isegi Jaapanist ja Lõuna-Ameerikast. Neist hoovab arvamust, et tegemist oli millegi väga omanäolisega. Ameerikas on sinisele CD-le (In Spe 1999. aastal ilmunud kogumik – M. N.) autogrammi küsitud.
Mõte ongi anda sellele veel kord väljund. Ja mitte ainult. Enne meid on laval väiksemad kammerlikumad koosseisud inimestega, kes olid mulle siis väga tähtsad ja keda laiem avalikkus pole niimoodi näinud. Näiteks Riho Sibul ja Jaanus Nõgisto koos mängimas.
•• Kevadel, Tartu muusikapäevadel pakuti In Spele seltsiks Vanemuise orkestrit. Loobusite, sest olite midagi sellist oma 5. sümfoonias juba teinud ja puhtalt rokkansambli väljendusvahenditega piirdumine intrigeeris rohkem. Võib teilt oodata-loota uudisloomingut ka rokivallas?
Jah, olen mõelnud, et võiks üht-teist teha, kui tuju tuleb. Ma ei välista seda sugugi. Kevadel ma ju tegin In Spele uue loo. See näitab, et mu seesmine valmisolek pole kuhugi kadunud. Aga mul pole aega ja viitsimist, et bändi pidama hakata. On selge, et muusika, mida ma kirjutaksin, on ikkagi kitsamale publikule. Ja kui väljund peaks piirduma ainult Eestiga, siis see asi ei tasu ennast ära, et sellele tohutult pühenduda. Parem teha ühekordne projekt, võtta täisprofid muusikud à la Raul Vaigla ja Toomas Rull, kellele annad noodid ette ja kes vajadusel suudavad improviseerida. Et kiirelt edasi minna, mitte õppida noote ja hakata siis kokkumängu harjutama.
•• Kas konservatooriumi ajal – arvestades kerge ja klassikalise muusika positsiooni tollases hierarhias – ei tulnud ütlemist: mida te seda rokki pusite?
Eks seal oli seda küll. Aga kuna selles muusikas – ütleme proges – oli teatud laiemat kaart ja väga tugevat kunstilist ambitsiooni ning õnneks oli heliloojate liidus nooremaid ja ärksamaid nagu Lepo Sumera ja Raimo Kangro, kes sellele hästi vaatasid ja omapoolseid soovitusi andsid, siis said kavad kergemalt kinnitatud.
Samas võin tuua paradoksi. Orkestri- ja koorimuusikas vaadati hoolega tekste, et seal poleks midagi ladinakeelset, mis vihjaks religioonile. Meie In Spega saime seda teha, sest ilmselt kultuuri kontrollijatele ei tulnud pähegi, et kui ansamblil In Spe (ld Lootuses) on kavas tsükkel „Lumen et cantus” (ld „Valgust ja laulu”, 1982. aasta Tartu muusikapäevade parim teos – M. N.), kus Kaljuste koori mehed laulsid gregoriaani kirikulaulu stiilis meloodiat ja ansambel ehitas ornamentaalset tekstuuri ümber, siis see läks läbi. Puhas missa tekst!
Kui see oleks olnud kammerorkestri ja kammerkooriga klassikalise muusika kavas, siis olen veendunud, et see olnuks välistatud. Aga keegi ei tulnud selle peale, et me võiksime sellega hakkama saada. Ja pärast keegi ei kitunud ka!
•• Mis teid proge juures tõmbas ja miks sellest välja kasvasite?
Tegemist polnud kahe-kolme duuri lugudega. Minu jaoks oli see põnev väljakutse, huvitav. Tegin seda, mis mind huvitas. Ja minust jäi ka bändimaailm sellepärast maha, et ma väsisin ühele ja samale koosseisule kirjutamisest. Nägin, et see ei tule mu mõtetele järele. Mul oli muid väljundeid vaja. Lisaks leidsin, et saan end lõpuni professionaalselt realiseerida heliloojana. See sundiski mujale liikuma. See polnud hüpe, vaid väljakasvamine. Tasane liikumine. Ma ju pookisin In Spe juurde igasugu koosseise, tahtsin kõla muuta, tuua uusi värve.
•• Kuidas mõjub rokitaust klassika komponeerimisele? Kas kui taak või trump?
Minu jaoks on see trump. Kui ma kasutan teatud rütmilisi mustreid või suures orkestris löökpille, siis ma ilmselt ei oskaks seda nii teha, kui ma poleks ise rokkbändis mänginud ja kui see asi poleks seestpoolt läbi elatud.
Ja selle tunneb ära! See on hästi sürr, et Euroopa ja Ameerika eri orkestrite löökpillide sektsioon tuleb minuga lava taha juttu tegema ja tänama, et neil on väga huvitav mängida. Kuigi keeruline. Et kuidas ma selliseid asju kirjutan? Kas ma olen ise trumme mänginud? Jah, ma olen aasta löökpille õppinud.
Minu jaoks näitavad need väikesed faktid, et kui mul seda tausta poleks, siis ma ei suudaks näiteks löökpillitekstuuri nii kirjutada, et ta mõjuks orkestris loomulikult ja rokilikult.
•• Kas kujunemiseas sisse ahmitud mõjudest on üldse vaja vabaneda? On see võimalik?
On põhiloomus, mis peab end mingi aja jooksul avama. Minu meelest on oluline, et inimene oleks ühest küljest pidevas muutumises, teel üha selgema ja kirkama nägemuse poole. Ja loomulikult, kui ollakse millestki üle kasvanud, siis see tuleb maha jätta. Aga see, mis on väärtuslik – ma hoian alles seda, mis on In Spe ajas väärtuslikku ja mis on ka praegu selle juurde tagasi pöördumise põhjuseks.
Võin öelda, et King Crimson oli ja on üks väga äge bänd. Mul pole vaja neid mõjusid häbeneda. Kui küsimus on energias ja jõus, siis rokile omast energiat kanaliseerin ma ka praegu oma suurtes orkestritöödes, aga seal on ka palju muid tasandeid. Loov tasakaal on vaja saavutada.
In Spe 2009
Kaks viimast kontserti
30 aasta taguses koosseisus
•• Eesti progressiivse roki bänd
•• Tegutses aastail 1979–1984
•• Ansambli juht Erkki-Sven Tüür
•• Erkki-Sven Tüür – vokaal, klahvpillid
•• Mart Metsala – klahvpillid
•• Anne Tüür – klaver
•• Riho Sibul – kitarr
•• Peeter Brambat – flööt
•• Toivo Kopli – bass
•• Arvo Urb – trummid
•• Kontserdil abiks: Jaanus Nõgisto, Lauri-Dag Tüür ja Jaak Tuksam
•• Bänd annab oma kaks viimast kontserti täna Tartus Vanemuise väikeses majas ja kolmapäeval Tallinnas Nuku- ja Noorsooteatri suures saalis.
