Armastus kolme küüslaugu vastu
Vastus kipub olema ühene – kõik on niikuinii p****s! Nii vastan ka mina, eestlaslikult korrektselt, küll pisut leebemalt, et üsna p****s on.
Käisin eelmisel nädalal Tallinna keskturul. Tahtsin head Eesti küüslauku osta, kuna poest seda naljalt ei leia. Eriti hea on veel Peipsi küüslauk, vänge ja õige kraam. Leidsingi siis leti, kus silt viitas Peipsi küüslaugule. Oh rõõmu! Näppasin kolm pead, hinda vaatamata, et mis ta ikka maksta võib, ja kui maksabki pisut rohkem, siis on asi seda väärt. Kolme küüslaugu hind oli 65 krooni! Mõtlesin, et kuulen valesti… Küsisin üle, aga hind jäi samaks. Kuidagi ehmunult ostsin ära ja nüüd siis vaatan neid köögiriiulil ega raatsi küüneraasugi võtta.
Mis ma siis sellest asjast järeldan? Esiteks, kes otsib, see leiab. Teiseks, leiab küll, aga hingehinna eest. Kolmandaks, nüüdsest kasvatan oma küüslaugu ise. Ja kui päris häda käes, siis lähen neid turule müüma – Anni Arro special Sepamaa küüslauk! Äkki saan miljonäriks...
Ausalt öeldes paneb see seik muretsema. Võin julgelt öelda, et Eesti tooraine kättesaadavus on küll kõvasti paranenud, aga millegipärast peab kodumaise kraami eest ikka veel kolmekordset hinda maksma. Mäletan, kui sain oma esimese segase õppetunni poeriiulite vahel. Mina, umbes 12-aastane, ei saanud aru, miks on Eesti juust ja vorst tihtipeale kallimad kui Saksamaa või Poola tooted. Need tulevad ju palju kaugemalt, transpordiraha peaks ju ometigi hinda suurendama! Ja miks meil on üldse lettidel Saksa keeduvorsti, kui meil on meeletu valik Eesti omi? Raha, raha, raha… Eestlane on muidu väga truu kodumaisele toorainele. Kui Eesti ja Poola juust oleksid sama hinnaga, siis valiksime raudselt Eesti oma. See on väga tore nähtus ja annab lootust, et kõik ei olegi ehk p****s. Rahaliselt raskel ajal kaalume ju rahalisi tehinguid pigem hinna kui kvaliteedi järgi. Pole midagi teha.
Burger või brokoli?
Sattusin vaatama dokumentaali „Food inc.”, mis rääkis Ameerika toiduainetööstusest. Vaene pere rääkis, et väga raske on tervislikult toituda, kuna rämpstoit on nii odav. Burgerieine maksab üks dollar, aga brokolipea 1.80. Perega ei saa ühest brokolist kõhtu täis ja seepärast söövad nad iga päev ainult burgereid. Halleluuja küll! Murelik ema jätkas ja avalikustas toidukorvi sisu. „Et lapsed oleks toidetud ja õnnelikud, siis ma ju pean ostma „radioaktiivset” limonaadi, geneetiliselt muundatud kartulikrõpse, millest võib salmonella saada, kuna kartulid on ühendatud kana geenidega ja nii edasi.” Mul oleks pidanud hakkama sellest naisest kahju, aga ei hakanud. Arvan siiski, et kõik algab mõtlemisest. Küll hakkas kurb sellepärast, et unistuste maa Ameerika propageerib ja toetab mürgitatud toitu, öeldes vabanduseks, et muidu ei toidaks me rahvast ära. Ja siis kõik lollid noogutavad, et kurb ikka küll, et me PEAME burgereid näost sisse ajama.
Arvan, et kõhu saab rohkem täis kahest korralikust soojast toidust päevas kui viiest burgerieinest. Kogused ja toitained on väga erinevad… Soovitan seda dokfilmi vaadata. Pisut šokiteraapiat teeb kõigile head. Mina veendusin, et meil siin on kõik ikka väga hästi. Ostsin eile kahe dollari eest kilo räimi, kolm inimest said kõhu kõvasti täis ja tundsid ennast väga terve ja õnnelikuna.
Kutsun inimesi üles rohkem Eesti toorainet tarbima ja poodidest nõudma. Kui rahakott ei luba kogu aeg väiketalunike kallimaid tooteid tarbida, siis aeg-ajalt võiks seda ikkagi teha. Kas või missioonitundest. Mida rohkem Eesti juustu sööme, seda odavamat hinda suudavad tootjad meile pakkuda. Minu suur lemmik on näiteks Eesti lamba maks – võis praetult, kartuli ja sibulaga. Pakume seda Komeedis, aga poelettidelt lambamaksa ei leia. Nõudke poodidest lambamaksa, nõudke rohkem! Mida suurem on nõudlus, seda kiiremini jõuab hea ja unustuse hõlma vajunud Eesti kaup poelettidele ja seda paremat hinda saavad talunikud pakkuda. Loodan siiralt, et varsti saab mööda aeg, mil kolme küüslaugupea eest tuleb maksta 65 krooni.
