Astrid Saava: iga viies tallinlane kannatab müra all
•• Mis on suurimad keskkonnast tulenevad ohutegurid?
Rahvastiku tervis kujuneb paljude tegurite mõjul. Kõige suurem osa langeb inimeste endi käitumisele, järgmisel kohal on keskkond.
•• Aga käitumine oleneb keskkonnast: heitgaase täis tänavad tervisejooksule ei meelita.
Jah, see on kindlasti nii. Puhas ja meeldiv keskkond kutsub tervislikumalt käituma. Aga kui me räägime keskkonnariskidest laiemalt, siis olulisimad ohud on seotud nakkushaigustega. Vee ja toidu kaudu levivad soole- ja parasiitnakkused – mille leviku tee jääb tervisestatistikas enamasti kajastamata. Lisaks ohustavad inimesi looduskoldelised borrelioos ja puukentsefaliit.
•• Toidu puhul pole aga küsimus üksnes hügieenis, vaid ka keemilistes ainetes — väetised, taimekaitsevahendid, säilitusained. Kui ohutu on Eesti toit?
Eesti põllumees on üldiselt keskkonnasäästlik. Alates 1998. aastast analüüsitud 1422-st kodumaise köögi- ja puuvilja proovist ei leitud taimekaitsevahendite jääke 84,4 protsendis proovidest, üle lubatud piirnormi oli neid 1,8 protsendis proovidest. Aga importtoodangu puhul olid need näitajad vastavalt 42,2 ja neli protsenti. 1980-ndatel ja 1990-ndatel oli tõrjeainete ja taimekaitsevahendite sisaldus köögiviljades suurem kui nüüd. Nõukogude ajal kasutati rohkem väetisi, nüüd vähem.
•• Mida halba väetised ja taimekaitsevahendid inimesele teevad?
Pestitsiidide ehk taimekaitsevahendite mõju ilmneb pika aja jooksul: vähk, kroonilised maksa- ja neerukahjustused, toksiline toime närvisüsteemile. Mõned neist tekitavad mutatsioone, tervisemõju võib avalduda alles järgmisel põlvkonnal.
Kui nakkushaigus avaldub ruttu ja kutsub esile kohest tegutsemist, siis keemiliste tegurite puhul on organismi jõudvad kogused väikesed, mõju avaldub pika aja pärast ja on raske üheselt seoseid tõestada, öelda, et just see aine tekitas selle haiguse.
•• Mida siis inimesed tegema peaksid? Mahetoidu valik on ju piiratud.
Värske mahetoit on kindlasti tervislik. Eelistada tasub kodumaist toitu. Ka turult saab värskemat toitu. Suurtes kaubanduskettides on toitu kauem säilitatud, külmutatud. Kala puhul tuleb arvestada, et Eesti siseveed on puhtamad kui merevesi.
Eraldi probleemiks on veel toidus – maiustustes, karastusjookides – sisalduvad lisaained.
•• Kui rahul olete Eesti joogivee kvaliteediga? Kumb on parem, pudeli- või kraanivesi?
Mina pudelivett üldiselt ei soovita, see võib olla kaua seisnud ja teab kust tulnud. Lisaks võib plastpudelist vette erituda kahjulikke aineid. Mina eelistaksin värsket vett ja üldiselt on Eesti veevärkides hea vesi. Aga on ka probleeme: näiteks Pärnus ja Läänemaal, Viljandimaal, Tartumaal ja Harjumaal on probleemiks vee liiga suur floriidisisaldus. Hambapastas aitab floriid lokaalselt ära hoida hambakaariest, aga floriidide sattumine organismi võib tekitada fluoroosi, avaldada toksilist mõju, pidurdada laste vaimset arengut ja tekitada luuvähki. Tallinna vesi tervist ei kahjusta, ehkki maitseomadused pole kiita. Narvas tekivad vee kloorimise kõrvalproduktina trihalometaanid, mis võivad suurendada põie- ja soolevähi riski. Lõuna-Eestis on probleemiks vee suur rauasisaldus, mis teeb vee häguseks. See on ebameeldiv, aga ohutu.
•• Te vaatlesite ka õhusaaste ja müra mõju tervisele.
Iga viies tallinlane elab piirkonnas, kus tänavamüra ületab lubatud piiri. Päeval kannatab lubatud normi ületava müra all 75 000, öösel 36 000 tallinlast. Müra tekitab unehäireid, närvilisust, ärrituvust, raske on keskenduda tööle või õppimisele. Põhiliseks müra allikaks on tänavaliiklus. Raudtee-, lennu- ja tööstusmüra osakaal on väiksem.
Lisaks tekitab liiklus ja tööstus, aga ka küte, sealhulgas ahiküte õhusaastet, peenosakesi, millest kõige peenemad imenduvad kopsudest verre. See raskendab südame-veresoonkonna ja kopsuhaiguste kulgu, aga võib põhjustada ka vähki. Õhusaaste arvel kaotame Eestis igal aastal tinglikult 6075 eluaastat. Ja iga Tallinna, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva elaniku eluiga lüheneb õhusaaste tõttu statistiliselt kaheksa kuud.
