„Saimegi venelastest lahti”
Nagu selgub, on Eestis riigivõimu teostavate inimeste hulgas vene päritolu töötajaid keskmiselt kolm protsenti. Loomulikult ei ole perekonnanimi absoluutne näitaja, ikka on olemas mõni eesti nimega venelane ja vastupidi. Ent nimepõhisest määratlusest tulenev viga ei tohiks ületada paari protsenti, nii et suures plaanis on pilt just selline, nagu tabel näitab. Võrreldes praeguseid andmeid kümne aasta tagustega on pilt sama. Ministeeriumid olid venevabad juba 1990-ndate lõpus, mingit muutustetrendi viimase kümnendi jooksul toimunud ei ole. Ma arvan, et need andmed tekitavad eri inimestes väga vastakaid tundeid.
Tõsised Eesti rahvuslased hingavad kergendatult: vene küsimus on lõpuks lahendatud. Kui Nõukogude ajal oli vene elementi võimu juures mõttetult palju, siis nüüdseks on nad rõõmsalt eemale lükatud.
Radikaalide unistused on täitunud: vähemalt võimu tasemel on Eesti puhas rahvusriik. Okupantidele on ühiskonna madalamatel redelipulkadel koht kätte näidatud, plats on puhas. Ka põhjendus on olemas: piiratud keeleoskus ja kesised vaimsed võimed lihtsat ei lubavat venelastel riigiteenistuses karjääri teha.
Seadused ja reaalsus
Kui seda küsimust hakkab uurima mõni Brüsseli inimõiguslane, siis läheb tema nägu murelikuks. Kuna ta teab, et Eesti elanike hulgas on venelasi ligi kolmandik, siis lihtne arvutus räägib umbes kümnekordsest ala-esindatusest võimuorganites. Inimõiguslane otsib välja Eesti poolt allakirjutatud konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise kohta. Selle järgi peavad riigid tagama kõigi inimeste võrdõiguslikkuse seaduse ees, tegemata vahet rassi, nahavärvuse, rahvusliku kuuluvuse või päritolu järgi – ja eriti oluline on seejuures tagada õigus osa võtta riigi valitsemisest, samuti riigiasjade juhtimisest igal tasemel, ja õigus võrdseks pääsuks riigiteenistusse. Seesama inimõiguslane võib välja otsida ka Eesti võrdse kohtlemise seaduse, lugeda ette nõude tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse) alusel, sealhulgas töö saamisel ja ametisse nimetamisel. Sama seaduse 14. paragrahv paneb just ministeeriumidele võrdse kohtlemise rakendamise ja edendamise kohustuse. Paraku ei viitsiks selle inimõiguslase paragrahvide ettelugemist keegi kuulata: selliseid sätteid ei võta siin maal enam ammu keegi tõsiselt.
Kindlasti vaatab seda arvu ka 17-aastane Petja, kes parajasti kaalub edasiõppimise võimalusi. See annab talle ühemõttelise sõnumi: tema jaoks Eesti avalikus sektoris karjäärivõimalused puuduvad. Seetõttu läheb Petja edasi õppima läände või Venemaale. Siin temasugustele perspektiivi ei ole.
Ohtlik Eestile
Minu jaoks peegeldub selles näitajas vaikne, aga Eestis väga levinud mõtteviis, mille järgi isegi puhast eesti keelt rääkiv venelane on kahtlane ja ohtlik elukas. See on mõtteviis, mis ilma sisulise aruteluta võtab eitava hoiaku kõige suhtes, millel on küljes silt „vene”, olgu siis tegu gaasitorude, mistraalide või venekeelse kooliõppega.
Üks siiras rahvuslane kirjutas paari aasta eest Eesti Päevalehes: „Küllap kõlab veidralt, aga tegelikult ei pea me lõimumiseks midagi tegema. Kui, siis üksnes pisut teatrit Euroopale (ja USA-le).” (Indrek Schwede „Eesti aega peab mõõtma igavikuga”, EPL 21.11.08). See ongi toimunud. Venelased on tasapisi nügitud ühiskonna alamatele positsioonidele, samal ajal on väljapoole hästi teatrit tehtud – Eesti elu paistab igati sile ja euroopalik. Kuid paraku võib selline mõtteviis ja käitumisstiil olla pikemas perspektiivis ohtlik just Eestile endale. See toodab selge rahvusliku värvinguga alamklassi, takistab küsimuste sisulist arutamist ja hoiab suure osa väärtuslikke ajusid eemal meie ühiste probleemide lahendamisest. Eesti võiks oma taastatud iseseisvuse kolmanda aasta-kümne kuulutada vene hirmust ülesaamise dekaadiks, see aitaks meil nii kodurahu kindlustada kui ka päriselt Euroopasse jõuda.
