Alaliidu juht Andres Bergmann uskus suusatreenerite töösse

12. juunil meie seast lah­ku­nud Andres Bergmann oli Eesti suusaliidu president aas­ta­tel 1993–1999.

Juba tema presidendiks olemise aastaarve vaadates on selge, et aeg oli raske. Alles oli taastatud Eesti liikmestaatus rahvusvahelises suusaliidus (FIS). MM-võistlusteks Falunis, Thunder Bays ja Tronheimis ning olümpiamängudeks Lillehammeris ja Naganos oli vaja toetust ning usku suusatajate tegemistesse. Just siis vajasime Andrese head suhtlemisoskust ja jõudu veenda otsustajaid. Andrese presidendirollidega seostuvad ka põhjamaade noortevõistluste, FIS-i suvise kahevõistluse ning krooniks MK etapi toomine Eestisse. Siiani seisab meeles 1998. aasta septembrikuine pressikonverents ERA pan­ga õdusas majas, kust FIS-i murdmaajuht Bengt- Erik Bengtsson võis uue talve võistluse osas kerge südamega lahkuda.

Bergmann austas asja tundvaid inimesi. Ta uskus Anatoli Šmiguni ja Mati Alaveri töösse ning sisendas seda ka neisse, keda kutsus suusatamise tulevikutegudeks appi. Ta ei tahtnud silma paista ega esile trügida kui ühe tegusa alaliidu president, vaid täita neid rolle, mida ta arvas tundvat. Ka suusaliidu juhi kohalt taandus ta omal soovil, Andresele omaselt väärikal moel, et vältida enda kohta antavate majanduskriitiliste hinnangute ülekandumist suusarahvale.  

Bergmanni puhul on tuliselt kahju, et siis, kui hakkasid tulema ka tema kaasabil üles ehitatud suusaelu suured ja hiilgavad saavutused, pidi ta taluma kannatusi ja kindlasti ka üleko­hut. Aga ta ei kurtnud kunagi.

Meile aga, kes me oleme temaga kokku puutunud, jätkus tal alati hoolt, tähelepanu ja ärakuulamisoskust. Ning see tegi temast meeldejääva, särava ja sooja inimese.

Kaarel Zilmer

teekaaslane neist aegadest