Okupeeritud kodumaa läbi Grabbi uudishimuliku silma
Mälestusi ilmub Eestis endiselt palju. Kuid selliseid, mis jälgivad elu Eesti NSV-s välisvaatleja pilguga, kohtab väga harva. Üks niisuguseid on Hellar Grabbi (1929) teine mälestusteraamat „Seitse retke isamaale”, mis kirjeldab autori, tema abikaasa Irja ning poegade Indreku ja Kristjani käike okupeeritud Eestisse aastail 1968– 1990. See on periood, mis algab Praha kevade lõpuga ja päädib impeeriumi murenemisega, kui Eesti oli juba n-ö poolvaba. Kõnealune raamat pole traditsioonilises laadis komponeeritud reisikiri, vaid seisukohavõtt, hoiak, deklaratsioon, mõtisklus eesti rahva saatusest, tema ajaloost ja tuleviku väljavaadetest.
Eesti kultuuriavalikkusele on Hellar Grabbi tuttav kui paguluses ilmunud kultuuriajakirja Mana kauaaegne toimetaja ja väljaandja (1965–1999), kirjanduskriitik, ühiskonnategelane ja poliitiline vaatleja, kodueestlaste nõuandja ja abistaja Ameerikas. Tema esseistika ja kirjanduskriitika esinduslik valik on ilmunud Eestis kolmes raamatus (1997, 1999, 2004), millest viimane „Eestlaste maa” kuulub Eesti mõtteloo sarja. Tema esimene mälestusteraamat „Vabariigi laps” (2008, 2 trükki) tekitas suurt huvi ja pälvis kultuurkapitali aastapreemia.
On üks Eesti
„Mind ajendas neid retki ette võtma eelkõige sügav isiklik huvi näha kaasaegset Eestit ja lävida eestlastega kodumaal, tunnetada oma silmade-kõrvadega ja omal nahal Eesti ühiskondlik-poliitilist olukorda ja rahva meeleolu,” kirjutab autor oma motivatsioonist. Ent Grabbi ei käinud üksnes uudistamas ja andmeid kogumas. Läänest tõi ta kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast ja pagulaste tegevusest lääneriikides ning ergutas solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et „Eesti iseseisvuse paleus pü-siks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina”.
Maailmapoliitikas ja sovetoloogias hästi orienteeruv Hellar Grabbi lähtus eeldusest, et okupeeritud Eesti vabastamist lääne demokraatiate poolt ei maksa loota ega oodata. Eesti tulevik otsustatakse kodumaal ja pigem suhetes Moskvaga. Vältimaks vastastikust võõrdumist, tuleb ehitada sild välis- ja kodueestlaste vahele, kuna mõlemad on „vabaduse jõudude poolel”. Eesti kirjandus on üks kirjandus, mis olude sunnil eksisteerib kahes ruumis, kodu- ja välis-Eestis. „Pagulaskirjandus” on esmajoones poliitiline, mitte kirjandusteaduslik mõiste.
Grabbi märkas, et suurem osa kompartei eestlastest liikmeid pole ideelised kommunistid, vaid n-ö rahvuskommunistid, kellega saab ja on mõistlik teha koostööd. Iseloomulikud on tema sõnad: „... omad mehed parteisse ja töötada end nii kõrgele üles kui saab” („Eesti rahva vabadusvõitluse strateegiast”, 1960). Noorema ja vabameelsema pagulaspõlvkonna esindajana ei hoolinud Grabbi konservatiivsete pagulaspoliitikute manitsustest, et kodumaa külastamine tähendab okupatsiooni tunnustamist.
Sõnum pagulaskonnale
Grabbi visiitkaart kodumaal oli mitmekülgse sisuga kultuuri- ja kirjandusajakiri Mana, mis avaldas läbisegi välis- ja kodueesti kultuurielu ülevaateid ja arvustusi, samuti ka toimetaja reisimuljeid Eestist. Maagilised sõnad „Ma olen Washingtonist” avasid talle paljude tuntud kodueestlaste uksed. Raamatu nimeregistris on ligikaudu üheksasada nime, sh kirjanikke Aadu Hindist Mati Undini, nagu ütleb autor. Geograafiline haare on globaalne: Washingtonist ja Guatemalast Kremli ja Komarovkani.
Grabbi on väga tähelepanelik vaatleja, ka detailides. Eriti peab ta lugu vahetutest muljetest. VEKSA aseesimehe aruandest (1972) loeme: „Seekordse matka ajal püüdis Grabbi viibida võimalikult palju ja nii sagedasti kui võimalik avalikes, rahvarohketes paikades. Igal hommikul kella seitsme paiku tõttas Balti jaama. Leidis ka mahti jälgida Saksa DV noorsoodelegatsiooni vastuvõtmist Balti jaamas.” Otseallikatest pärit muljeid ja teadmisi kasutas ta nii Manas, Vabadusraadiole tehtud saadetes kui ka mujal, jäädes sageli ise varju, et mitte kahjustada oma allikaid ja sidemeid Eestis.
Teksti ilmestavad ekskursid minevikku, biogrammid, kujutluspildid, mis kohati on emotsionaalsed, nostalgilised ja pateetilisedki. Elulugu ja ajalugu põimuvad läbi ja sulavad ühte. Grabbi ütlemine on asjalik ja otsekohene, hämamine on talle võõras. Tavapärane leplik olek ja enamasti heatahtlik väljendusviis kaob kohe, kui juttu tuleb põhimõtetest.
Grabbi sõnum pagulaskonnale oli optimistlik: eestlus pole kodumaal hävinud, suurem osa eesti rahvast ei poolda kommunismi ega okupatsioonivõimu, iseseisvuse taastamise lootus pole kadunud.
Sissisõdalane vabaduse poolel
Suurte globaalses heitluses tähendas ka kultuurisuhtlus külma sõja rindelõiku, kus mälestuste autor oli enda sõnul „külma sõja sissisõdalane vabaduse poolel”. Selles hägusa rindejoonega sõjas ei puudunud ka episoodid, mille tegelasteks olid KGB ohvitserid ja Kanada vastuluurajad, Nõukogude diplomaadid ja parteitöötajad. Üsna palju oli Grabbil tegemist Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komiteega (VEKSA), kelle kutsel ja kulul toimus osa tema reise. VEKSA reisijatel tuli karta nii KGB-d kui ka pagulaskonna hukkamõistu.
KGB suunamisele vaatamata oli VEKSA-l Nõukogude süsteemis vastuoluline roll. Selle kaudu sai arendada kultuurisuhtlust mõlemas suunas ja ajada võimaluste piires eestimeelset poliitikat. Välissuhtlusega tegelevad ENSV ametkonnad lootsid, et Grabbile vastu tulles õnnestub neil kallutada ajakiri Mana nõukogudemeelse hoiaku poole. Ent seda ei juhtunud. Seejuures laveeris Grabbi sedavõrd osavalt, et tal kujunes VEKSA juhtidega „mõistev ja tuttavlik vahekord”. Kui organid said pikapeale aru, et neid on ninapidi veetud ja Grabbi on „aktiivne nõukogudevastane emigratsioonitegelane”, siis järgnes tagurluse üldise pealetungi taustal karm viisakeeld kogu perekonnale aastaiks 1980–88. Tema paturegister oli muljet avaldav: loata viibimine välismaalastele suletud aladel, kodueesti kirjanike käsikirjade salaja välismaale toimetamine, anonüümne kaastöö Vabadusraadiole Münchenis, isa kolonel Herbert Grabbi (Pätsi vanem käsundusohvitser, kes lasti 1942. aastal Norilski laagris maha) rehabiliteerimise tagasilükkamine.
Grabbi viienda nõukogudeaegse retke ajaks 1988. aasta sügisel olid kodumaa olud hoopis teised, ajalugu liikus edasi suurte sammudega.
Hellar Grabbi
Seitse retke isamaale
Ilmamaa 2010
