Mis toimub Jaapani megalinnas?
Tegelikult on Jaapani linnad, mida Ott Kadarik oma fototöödel esitab, mõistagi äärmiselt korrastatud ja süsteemsed, olgugi need süsteemid tüütuseni keerulised. Ehitatud küllusesse süvenedes tekkinud meeleolud on Kadarik sisestanud megalinnadesse kurjakuulutava hõõguvpunasena kõuemusta taeva all, otsekui mõnes arvutimängus või tehnitsistlikus hirmujutus. Ent näitusel „Rahvusvaheline panoraam vol. 2” vaatleb Kadarik kaosekauneid linnakeskkondi sümpaatsena, mitte lõppu kuulutava ja morbiidsena.
Käsitamatult suures linnas möödub elu otsekui mingis virtuaalses moosis. Võib olla üsna ehmatav, kui tänavale astudes jala päriselt vastu äärekivi ära lööd. Saades inspiratsiooni asjaolust, et kõike nois linnades näha olevat ei suuda korraga hõlmata ükski inimene, lõikas Kadarik suurlinnade fotopanoraamid lõhki ning kujundas neist uued paigad, kus tegutsevad uued salapärased allhoovused.
Keset linna kõrgub vulkaan – hea küll, sellest võib veel aru saada. Ent kui perrooni all pulbitseb mingi salajane kaevandus (võib-olla ongi kaevandus?), mis tunded vaatajas siis tekivad? Igal juhul pole see koht kahe jalaga maa peal, nagu lihtne linnast-väljas-ruum.
Pigem arenevad Kadarikule romantiliselt mõjuvate 21. sajandi kaossuurte asulate sees sündmused ja saatused nagu mingi suure laeva eri tekkidel. Ning nagu käiakse laevast harva väljas, maa peal, sadamas, nii ei satu ka megalinna mees või naine just sageli linnakaosest eemale, sest see keskkond toetab sellist rahvast ja annab jõudu, mitte ei õõnesta seest tühjaks, näib fotograaf uskuvat.
Või paistab noilt panoraamidelt vaade, mida moodne samurai näeb vahetult seppuku tegemise hetkel?
Üks teine maailm hakkab kaose seest kurjakuulutavalt välja veritsema. Pilt on surija silme ees veel tuttav, ent midagi on juba muutuma hakanud. Midagi uut tungib meeltesse, aga aru veel ei saa. Piltidesse oleks justkui joonistatud asjad, mida linlased teavad tavaliselt vaid häälte järgi: kolksatused, käginad, ventiilide avanemine, painutamine, maapõue liigutamise müdin. Nüüd on pealt, alt ja kõrvalt kostuva heli tekitajad paljastatud.
Kadariku eelmine fotoseeria, „Rahvusvaheline panoraam vol. 1”, keskendus militaarsete objektide õige peenele peitmisele Aasia linnade kulunud hiilguse sisse. See näitus rääkis suurlinnas liikuja sageli tajutavast aimdusest, et keegi kusagil – kas just luurab, ent – suudab vajaduse korral jälgida ja kontrollida sinu, vaba inimese liikumist.
„Vol. 2” näitab, et luuramisega on lõpetatud. Nüüd ollakse kohal, rajatakse tehaseid ja maanteealuseid käitisi, et valmistuda millekski veel suuremaks. Mis ootab järgmisel tasandil? Linn kistakse maast lahti ja tutvustatakse seda kosmosele?
