Otto Jastrow: islam ja demokraatia ei sobi kokku
•• Pealtnäha toob araabia maailmas toimuv meelde Ida-Euroopa 1989. aasta, kui kommunistlik režiim järgemööda varisema hakkas. Kui kaugele see võrdlus paika peab?
See ei ole kuigi sobiv võrdlus. Totalitaarsest režiimist vabanenud Ida-Euroopa maade pagasis oli omaaegne demokraatia kogemus – nad teadsid, mis see on ja mida nad tahavad, ning nüüd ongi nad EL-is.
Araabia maades ei juhtu midagi sellist. Režiim võib muutuda, aga see ei tähenda, et asemele tuleb demokraatlik riigikorraldus. Muidugi, tehakse kosmeetilisi muudatusi: Egiptuses tuleb Mubarakil tõenäoliselt võimu juurest tagasi astuda, tal on juba järeltulijagi valmis vaadatud, äsja asepresidendiks nimetatud Omar Suleiman. Võib ka juhtuda, et võimu võtab hoopis sõja-vägi ja asemele tuleb sõjaväeline diktatuur. Aga see ei muuda oluliselt midagi.
Mis puutub teistesse araabia maadesse, siis pole kindel, kas seal üldse midagi muutub. Praegu on araablased muidugi elevil – avaldatakse meelt, räägitakse revolutsioonist… See ei tähenda, et asi lõpeb režiimi muutumisega demokraatlikuks.
•• Miks ei suuda demokraatia araabia maades levida ja juurduda?
Inimarengu indeksi järgi on nad väga mahajäänud maad, nad on karavani tagumises pooles. Suur osa on selles religioonil, mis ei tunnista progressi ja arengut, surub alla naisi ja intellektuaalset elu. Läänes ei taheta eriti kuulda võtta, et islamile pole sümpaatne ka demokraatia. Islami järgi peavad inimesed järgima jumala käske, võim ja valitsus kuulub jumalale. Ja jumala käsud on väga üksikasjalikud, need puudutavad ka igapäeva-elu. Demokraatiale ei jää nende kõrval lihtsalt ruumi. Islam eeldab, et inimestel ei ole õigust valida oma liidreid, kes teeksid uusi seadusi ja muudaksid vanu. Islam ütleb, et kõige kohta on reeglid olemas, need on igavesed ja neid ei tohi muuta.
Tegelikkuses tähendab selline usk, et võim ja valitsus kuulub jumalale, et riiki valitseb diktaator, kes tihti on võimule tulnud sõjaväelisel teel. Kui ta demonstreerib, et on hea muslim, ei ole rahvas vastu. Araabia maade inimesed ei tunne, et võim oleks midagi, mis kuuluks neile.
•• On öeldud, et araabia maades vallandunud rahutustel olevat noore töötu mehe nägu. Kui religioosne on araablaste noorem põlvkond?
Noored inimesed on tavaliselt vähem religioossed, aga muutuvad vanuse kasvades religioossemaks. Ma oletan, et need inimesed, kes alustasid rahutusi, ei ole väga head muslimid. Nende elustiil ei pruugi olla kuigi religioosne, aga sellegipoolest on nad veendunud, et islam on maailmas absoluutselt ülim. Isegi kui nad ei käi mošees ja tarbivad alkoholi – ikka ütlevad nad, et islam on parim. Keegi ei räägi islami tagaplaanile lükkamisest.
•• Milles on islami mõjukuse saladus? Head elu ei ole ta muslimitele toonud, ometi on ta edukalt levinud üle suure osa maailmast.
Islami saladus – sellestki ei taheta läänes väga rääkida – on vägivald. Islam on vägivallal põhinev religioon. Prohvet ise oli vägivalda kasutav isik, kes juhtis rünnakuid Mekasse suunduvatele karavanidele, tappis karavanijuhid ja jagas röövitud kaubad oma kaaskondlastele. Islami algusajal elasid inimesed väga vaeselt ja ainus viis sellest välja pääseda oli karavanide röövimine. Kui sa olid selles edukas, oli sul ka mõjuvõimu. Järgmiseks haaras islam enda alla ümbritsevad tsivilisatsioonid ja nõnda omandatud rikkust hakati tõl-gendama kui märki: meie usk on kõige õigem, sest jumal aitab meid.
Muslimid uskusid ja usuvad praegugi, et ajalool on ainult üks suund ja selle lõpus on maailm, kus islam on kõik muud religioonid alistanud. Nad tegutsevad selle eesmärgi nimel vägagi agaralt ja on mõnes piirkonnas, eriti Aafrikas, suurt edu saavutanud. Nad teevad seda nii misjonäritööga kui ka vägivalda kasutades.
•• Ütlete, et isegi kui Mubarak langeb, saab Egiptus tema asemele lihtsalt uue diktaatori. Kas Euroopa jaoks on vahet, kelle?
Mubarak on olnud läänemaailma liitlane. Ta pole olnud ideaalne inimene, aga ta on siiski olnud usaldusväärne liitlane. Selle eest on Egiptus – mitte Mubarak ise, ta pole nii korrumpeerunud kui mõned teised – aastaid saanud USA-lt suuri toetusi. Sisuliselt on USA kinni maksnud Egiptuse toiduarve, omal jõul poleks Egiptus suutnud oma plahvatuslikult kasvanud rahvastikku ära toita. Rahvastiku plahvatuslik kasv – 30 aastaga kahekordseks, 44 miljonilt 84 miljonile – ja ülerahvastus on ka tööpuuduse põhjus.
Mubarak tegi Iisraeliga rahulepingu, ta on seda ka pidanud ja olnud rahu garandiks selles piirkonnas. Sellepärast olen ma šokeeritud, et kõik Euroopa poliitikud kritiseerivad nüüd Mubaraki – kus eelmised 30 aastat oldi? – ja ka USA eesotsas president Obamaga on talle selja pööranud. USA poolt on täiesti vastutustundetu nüüd oma liitlasest lahti öelda. Kui Mubarak langeb, võib Egiptuses järgneda kaos ja radikaalse Muslimi Vennaskonna võimule pääsemine.
USA kordab nüüd sama viga, mis tehti Jimmy Carteri ajal Iraaniga. Iraan eesotsas šahhiga oli tollal USA suur liitlane. Muidugi oli šahh diktaator, aga ta püüdis riiki moderniseerida, hoida läänelikul kursil. Kes šahhi kritiseeris, saadeti vangi, aga see on Lähis-Idas normaalne. Kui Carter loobus šahhi toetamast, tuli võimule ajatolla Homeini tagurlik diktatuur ja Iraanist sai USA ägedaim vaenlane, mida ta on tänini.
Minu ainus lootus on, et Egiptuses võtab lähipäevil võimu sõjavägi. Muidu saame otse enda külje alla teise Iraani.
•• Kas islam ei suuda muutuda tänapäevasemaks, isegi mitte kaugemas perspektiivis?
Olen araabia maailmaga kokku puutunud 40 aastat – töötanud eri riikides ja kohtunud erinevate inimestega –, aga kahjuks olen selle aja jooksul näinud ainult islami tagurlikumaks muutumist. 30–40 aasta eest sai Saksamaal õppivate araabia tudengitega vabalt peole või kõrtsi minna, nad olid tavalised noored inimesed. Nüüd araabia maadest tulevate tudengitega enam seda pole – nad ütlevad, et ei saa tulla kohta, kus tarbitakse alkoholi. Nad on muutunud palju radikaalsemaks, mitte mõõdukamaks. See teeb mulle tõsist muret.
Araabia maade avalikus arvamuses domineerib järjest enam radikaalne, al-Qaida mõjuga ideoloogia. Muslimid, kes tulevad Euroopasse – Saksamaale, Prantsusmaale jne – paremat elu otsima, on isegi radikaalsemad kui need, kes jäävad koju. Levinud suhtumine on: see on uskmatute riik, me ei tohi nendega seguneda. Eurooplased ise on samal ajal järjest nõrgemad, laguneva moraaliga ega usu enam isegi omaenda ideaalidesse. Mõistagi ei aita see Euroopal islami pealetungile vastu seista.
