Euroopa väärtused: tõbine kannab tervet
Loodav Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) sümboliseerivat riigipeade sõnul Euroopa vastutust ja solidaarsust ning sõnumit, et liikmesriigid on ühiselt valmis võtma meetmeid, mis meid ka ühiselt probleemidest päästavad. Kuidas see tegelikkuses välja näeb?
Näiteks Eesti puhul näeb solidaarsus välja ligi üheksaprotsendise panustamisena reaalse raha ja garantiide abiga, mis kokku ulatub 1,45 miljardi euroni ja nõuab kas turgudelt raha laenamist või olemasolevate reservide kasutamist. Panustatava raha pealt on lootust saada ka intressi, mis on küll keskmiselt kolm korda madalam, kui probleemsed riigid vabaturul maksma peavad. Võrdluseks – nüüdseks on Kreeka intressimäär üle 17 ja Iirimaa intressimäär 10 protsenti, meie saame aga kuni viis protsenti intressi.
Erinevalt laialt levinud eksiarvamusest ei ole stabiilsusmehhanismis osalevate riikide panus ühetaoline: kui Eesti maksab fondi ligi üheksa protsenti SKT-st, siis Soome 4,9, Saksamaa 5,3, Prantsusmaa 5,1 ja Luksemburg vaid kolm protsenti oma SKT-st. Proportsionaalselt kõige suuremad maksjad stabiilsusmehhanismi oleks esialgse plaani kohaselt ootamatult Bulgaaria 17 protsendiga, Rumeenia 14, Läti 11, Leedu 11 ja Ungari 10 protsendiga. Ehk teisisõnu – proportsionaalselt maksavad kõige enam suhteliselt kõige vaesemad liikmesriigid, samal ajal kui kõige rikkam, Luksemburg paneb protsentuaalselt kõige vähem.
Luksemburgilt kõige vähem
Teine loogika, mis ideaalis peaks panustamisel lugema, on riigi võlatase ehk potentsiaalselt tekkiv koormus ESM-ile. Siin leiame paraku sama äraspidise loogika: Eestil on absoluutselt kõige väiksem valitsuse võlakoorem, esiviisikus on veel Bulgaaria, Luksemburg, Rumeenia ja Leedu. Seega, kui Luksemburg välja arvata, panevad mehhanismi kõige enam raha need riigid, kes seda mehhanismi potentsiaalselt kõige vähem vajavad. Näiteks Kreeka oma 126-protsendise võlakoormaga SKT-st lubab panustada maksimaalselt kuus protsenti.
Sarnane pilt avaneb, kui võrrelda panustavate riikide välisvõla ja ESM-i panustatava kapitali omavahelist suhet. Kui Eesti osa Euroopa välisvõlas on 0,01 protsenti, siis meie panus stabiilsusmehhanismi on märgatavalt suurem, 0,18%. Saksamaa samas panustab üsna tasakaalus loogikaga, nende osa võlgades on 20 protsenti ja nad on valmis panustama fondi 19 protsendiga. Soome osa võlgades on 0,86 protsenti ja panustamisel 1,25 protsenti. Kõige osavamad on aga Kreeka, Itaalia ja Portugal, nemad panustavad fondi vastupidise loogikaga: kui Kreeka osa võlgades on 3,42 protsenti, siis fondis vaid 1,9, Itaalial vastavalt osa võlgades 20,2 protsenti ja osa fondis 12,5 protsenti.
Eeltoodu viitab kahele fundamentaalloogikale Euroopa stabiilsusmehhanismi koostamisel. Esiteks kannavad kulusid eel-kõige need riigid, kelle osa probleemide tekkes on olnud väga vähene, sest neil on veel vahendeid fondi panustamiseks. Teiseks on fondi panustamine ebaproportsionaalne ja diskrimineerib eelkõige vaesemaid Kesk- ja Ida-Euroopa riike, mingit üldist solidaarset majanduslikku loogikat paraku ei avaldu. Kokkuvõttes toob ESM-i selline kujundamine kaasa vaesemate Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide karistamise senise mõistliku laenamise eest ja samal ajal nende varade äravõtmise, mille tõttu võivad nad pikaajalises plaanis samuti perifeerseteks võlgnikriikideks muutuda. Samas aga reegleid rikkunud riigid saavad teiste arvel oma intressimakseid kordi odavamaks muuta.
Keskriigid Saksamaa ja Prantsusmaa seisavad selles mängus eelkõige oma pankade ärihuvide eest, kes praegu on suurema osa nende võlakirjade omanikud, mida ESM-i rahaga turgudelt ostma hakatakse. Seega on Saksa–Prantsuse telg huvitatud, et fond ikka toimiks, ja need riigid, kellel veel reserve on, annaksid need nende riikide intresside katteks, kes muidu oma kohustusi ei suuda täita – või pigem ei soovi täita.
Euroopa stabiilsusmehhanism praegusel kujul ei ole mõeldud ju riike nende võla-mülkast välja aitama, vaid ainult tagama, et perifeeriariikide hiiglaslikud intressimaksed ikka stabiilselt ja sujuvalt järgmise seitsme ja poole aasta jooksul tasutud saaksid.
