Miks ma ei söö koolitoitu
Põhikool saab tasuta süüa, kuid meie, gümnasistid peame ootama neljanda vahetunnini, et maksta toidu eest umbes kaks eurot. Sööki ei pruugi alati jätkuda, kuna enne meid saavad süüa nooremad õpilased ja õpetajad.
See tähendab seda, et maksame toidu eest, mis on seina peal oleval tahvlil kirjas, aga saame hoopiski midagi muud, mis on järele jäänud teistest sööjatest. Põhikooliõpilased ei söö ja loobivad toitu mööda sööklat laiali, gümnasistid, kes tahaksid süüa, ei saa süüa, sest toit on otsas. Ma olen kuulnud, et isegi õpetajatele ei maitse see toit. Ega vene keelt rääkivatele kokatädidele midagi öelda ka ei mõista, nad saavad vaevu aru, kas tahad kartulit või makaroni – kui üldse valikut on. Mul pole õrna aimugi, kes neile kooli kokkadele väljaõpet teeb. Isegi mina tean, et makaronidele tuleb lisada vee sisse soola ja natuke õli, et makaronid kokku ei kleepuks. Ilmselt on siis koolil liiga vähe raha, et elementaarsete söögitegemisoskuste eest maksta.
Hea toit on võimalik
Ega kooli puhvetki parem pole. Oleks meil võimalus osta puhvetist midagi toitvat, aga ei, puhvet on täis krõpse, saiakesi ja muud sodi, mis nälga ei kustuta. Mina ise olen ostnud endale Nestea, mis maitses nii, nagu oleks seda enne pudelisse valamist vanas rattakummis hoitud.
Läheks käiks poes, aga poe järjekord on täis meie kooli õpilasi, kes, nagu minagi, tahavad süüa. Kusjuures nende seas ei ole ainult gümnaasiumi õpilased, nende seas on ka seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilasi. Minu meelest ei ole see normaalne, et ma saan süüa alles siis, kui koju lähen. On ju lapsi, kes üldse kodus sooja toitu ei saa, ja kui neile koolitoit ka ei maitse, siis on nad ju puha näljas.
Kõik see ei pea üldse nii olema. Olen käinud enne kahes teises koolis ja sealse koolitoidu kohta pole mul absoluutselt mitte ühtegi pretensiooni. Toit oli mõlemas koolis väga hea.
Ühes koolis polnud küll puhvetit, aga seda polnud ka vaja, sest toit oli nii suurepärane, et said sellest kõhu väga täis. Teiseski koolis oli sööklatoit väga mitmekülgne ja me saime ise valida endale toitu, kui palju ja mida. Söögi järelejäämist ei olnud karta ja alati sai juurde võtta, kui kõht tühjaks jäi. Kui söögivahetund läbi oli ja koolipäev pikale kiskus, siis oli koolis veel eraldi puhvet, kust sai osta gümnasistipraadi, mis oli üle mõistuse hea ja isegi hind täiesti mõistlik. Saiakesed olid värsked ja sai osta nii kohvi kui ka teed.
Praeguse kooliga on see kahjuks kõik võrreldamatu. Saiakesed on nüüd millegipärast kõvad ja kohvist või teest ei tasu üldse rääkida.
Ma oleksin nõus raha maksma toidu eest, mis mulle tõesti maitseb. Kui me niigi peame toidu eest maksma, siis miks ei võiks olla meil eraldi söömisvõimalused? Aga mäda pole ainult meie söömissüsteem, vaid ka nooremate toit, mis lihtsalt ei maitse.
Mis puudutab erivajadustega lapsi, kellel on mingi haigus – kas siis suhkurtõbi või mingi allergia jahutoodete vastu –, siis ei ole neil ju mingit võimalust süüa… Mitte mingit. Arvatavasti terve söökla läbi otsides ei leia midagi, mis ei sisaldaks jahu. Kõigil õpilastel peaks olema valikuvõimalus, kellel suurem, kellel väiksem. Peaks arvestama noorte toitumisvajadusi, mitte viskama neile ette toitu: ah, söövad küll. Aga ei söö, mina ei söö, mu klassikaaslane ei söö ja see kuuenda klassi õpilane ei söö. Lõppkokkuvõttes tuleks odavam meile normaalset toitu pakkuda kui see, et meile antakse midagi jubedat ja terve söökla on seda jama täis.
