Lviv Arena toob ka palju näinud vutifännile kananaha ihule
Me pole küll Ukraina parim meeskond, kuid meil on kõige paremad fännid, lausuvad Lvivi Karpatõ fännid pärast esimest klubimängu uhiuuel Lvivi staadionil. Staadion, mis tegelikult pole veel sada protsenti valmis, kuid kus on juba peetud üks Ukraina koondise kohtumine, on üks neljast Ukraina võitlusareenist, kus suvisel EM-il pall mängu pannakse. Tõsi – sellel staadionil leiab aset kõigest kolm alagrupimängu, kuid see-eest millist! Esmalt kohtub Saksamaa Portugaliga, siis Taani Portugaliga ja siis omakorda Saksamaa Taaniga.
Seni pidas Eesti koondise ühe esiründaja Sergei Zenjovi meeskond Karpatõ kodukohtumisi Ukraina nime kandval staadionil, mis mahutab küll 28 000 inimest, kuid on pehmelt öeldes aegunud. Staadion näeb välja nagu igas suuremas Nõukogude-aegses keskuses hoogtööna rajatu, kus katus on pea kohal ainult valitutel. Esmalt oligi Lvivi ametnikel plaanis ehitada uus staadion vana asemele, kuid siis kerkisid üles probleemid. Vana staadion on küll kesklinna lähedal, kuid mitukümmend aastat tagasi keset Lasnamäe-sarnast mikrorajooni rajatuna ei olnud sinna võimalik ehitada piisavalt häid juurdepääsuteid. Linn ise on aga selline, kus pole võimalik reaalselt staadionile enam uusi asukohti leida, sest tänavad on niigi kitsad, majad üksteise kukil ja staadionile vajalikku ruumi polegi.
Staadion tühermaal
Lahendus tehti raske südamega, kuid see oli ainuvõimalik. Lviv Arena nime kandev võistlusväljak asub nüüd linnast mitmeteistkümne kilomeetri kaugusel. Juba tunde enne mängu on Lvivi väljak täidetud Karpatõ rohevalgeid värve kandvate fännidega ja nende esimese vastase Kiievi Dinamo sinivalgetes särkides poolehoidjatega. Külalised on enamjaolt purjus ja vehklevad šampanjapudelitega, kohalikud on rahulikumad – kuni tuleb aeg hakata end staadioni poole sättima. Ja siis tabab fänne täielik segadus, sest staadionile pääs on ka nende jaoks täiesti uus kogemus. Kesklinnast viib staadionile täpselt üks buss, kuid jalgpallisõpru on kordades rohkem, kui see mahutab. Taksojuhid sõidavad meeterhaaval edasi ja tagasi, et endast märku anda, kuid küsivad seejärel uudishimulikelt 15 euro ligidale ulatuvat sõiduhinda, mis on Ukraina tingimustes pehmelt öeldes röövimine.
Bussipeatuses üleni musta riietunud kohalike vahel võõrkeelt rääkivate inimeste suunas saadetakse esmalt kurje pilke ja uuritakse ukraina keeles kurjalt, kust kohast võõrad pärit on. Eesti nime kuuldes muutuvad kohalikud aga kohe sõbralikumaks. „Sergei Zenjov – guud pleier,” pursib mõni neist isegi ja räägib seejärel juba täiesti iseenesest mõistetavalt kohalikus keeles, et neil oleks vaja rohkem selliseid mängijaid.
Buss aetakse vutifänne paksult täis ja välismaalasest külaline on au sees, sest talle pakutakse isegi istet. Järgnevat arvestades on sellest palju kasu, sest buss peatub staadionist täpselt nii kaugel, et seda on vaevu kusagilt kaugelt-kaugelt näha. Staadioni ümbrus näeb välja hullem kui Lilleküla staadion oma esimestel elukuudel ja ehkki juurdepääsutee on asfalteeritud, on pidev ehitusmaterjalide vedu ja ümbruses laiuvad lõpmatuna näivad tühermaad toonud teedele tõelise mudamaadleja unistuse. Naabruses roostetavad vanade Vene-aegsete veokite kabiinid, mille juurde on mõned ärksamad kohalikud üles seadnud kaasasveetava grilli, millel küpsetatakse viinapudeli kõrvale mingit lihalaadset toodet. Kohalik fänn ütleb väljamaalasele, et selline ongi Ukraina taak Nõukogude Liidust, ja kiidab Eestit, et meie nii kergelt pääsesime. Teekond staadionile kestab kaua, sest sisuliselt tuleb läbida mudavälju kolme kilomeetri pikkuses. Aga staadion ise on vaatamisväärne – teleekraanid pea iga saja meetri tagant, mis näitavad otseülekandes kohaliku jalgpalliliiga mänge, turvaväravad, kus on iga meetri kohta kaks miilitsat, kes töötavad nii kiirelt, et üheski kohas ei teki üle kolmemeetrist järjekorda. Kiirus on ausalt öeldes kahe otsaga asi, sest turvamehed lasevad läbi nii alkoholiga staadionile tulijaid kui ka põue peidetud pürotehnikat.
Pürotehnika on Ukraina (ja ka Poola, mille hälliks tegelikult Lvivi peetakse) jalgpalli pärisosa ja tunniajase mängu järel, kus on paremaks pooleks olnud Lviv, kärgatab Kiievi Dinamo fännide lähedal pauk ja kogu staadion täitub meeletu tossuga. Kohalikud fännid sõimavad külalisi koledate solvangutega, aga kui staadion hakkab suitsust puhastuma, kõlab järgmine pauk ja seda omakorda Karpatõ sektoris ja staadion täitub uuesti tossuga. Ropult sõimajad kiidavad seejärel omasid.
Pikk tee minna
Enne tossurünnakut pole staadionil kordagi vaikust ja isegi palju näinud ja reisinud jalgpallifännile toob staadioni melu kananaha ihule. Lvivis ei juhtu naljalt, et lipu veaksid välja vaid otsatribüünil istuvad paadunuimad fännid – igaühel näib staadionil olevat lipp kaasas, kõik tribüünid elavad meeskonna ergutamisele andunult kaasa. Kaks nädalat tagasi kaotas Lviv veel vanal staadionil hingetu matšiga Donetski Šahtarile 0 : 5, kuid seekord ei kingita vastasele meetritki. Kahjuks teenib üks karpaatialane punase kaardi ja mäng laguneb koost. Ent fännid ei anna alla, vaid alustavad lisaminutite käivitudes hümniga, mida laulab kaasa kogu staadion, ja Karpatõgi paiskab kõik oma jõud rünnakule. Edutult – Zenjovi oleks neil vaja!
Pärast mängu kiidab ka kohaliku meeskonna treener Pavlo Kutšerev publikut, kes pole Karpatõd hüljanud hoolimata liigatabeli lõpuosas sitsimisest. „Ma tänan kõiki, kes täna kohale tulid,” ütleb ta pärast mängu staadionitäiele publikule, kes hoolimata valusast kaotusest meeskonna aplausiga ära saadab.
Staadionilt lahkumine on sama kaootiline kui sinna saamine, sest bussid on juba areeni kõige lähema peatuse juures puupüsti täis ning lähedal asuvad taksojuhid küsivad sõidu eest juba 20 eurot. Protsessivale kohalikule öeldakse irvitusega, et „marsrutkad” lähevad kilomeetri kauguselt. Kohalikud lahkuvad erinevates suundades, et leida transporti, ja mõni õnnelik leiab ka odavama takso. Välismaalane võetakse täistuubitud Volga tagaistmel kokku tõmmates ka kenasti peale.
