JUHTKIRI: Eesti proosa vene keeles. Miks mitte?

Mina ja veel mitu eesti kirjanduse sõpra oli­me üllatunud, kui ei leidnud 2011. aasta kultuurkapitali kirjanduse žanripreemiate nimekirjast Andrei Ivanovi nime.

Mahtus ju Ivanov oma eelmise romaaniga nii Vene Bookeri nominendiks kui ka kultuurkapitali laureaadiks kui venekeelne autor. Kriitikud on ometi kiitnud tema uut romaani „Peotäis põrmu” (Varrak 2011, tlk Ilona Martson). Muidugi on selle romaaniga nii ja naa: käsikirja keelt arvesse võttes on tegemist tõlkega, kuid kuna teos pole varem venekeelsena ilmunud, on Varraku väljaanne esmatrükk, seega eesti algupärand.

„Eesti kirjanduseks nimetame kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles,” oli žürii kommentaar. Miks olla nii jäik? Eesti kirjanduse definitsiooniks võib olla ka „Eestis kirjutatud kirjandus”. Kas kulka preemiad on rahvuslikud või riiklikud? Lahendusi Ivanovi tunnustamiseks leidnuks, näiteks tunnistades tõlkija kaasautorsust.

Pealegi on midagi faktivälist, kuid seda tähtsamat: Ivanov paigutab end selgelt Eestisse, Tallinna. Ta on andekuselt võrreldav Dovlatoviga, kuid kui klassik Dovlatov lihtsalt elas Tallinnas, siis Ivanov on tallinlane. Sibülli mängides: olen veendunud, et Ivanovi teostest otsitakse ja leitakse nullindate Eestit ka aastate pärast samamoodi kui Dovlatovi teostest ENSV-d.

Võimalik, et žürii ei soovinud luua pretsedenti. Sest Ivanovi raamat pole sugugi ainuke omataoline. Ka kriitikute seas hästi vastu võetud P. I. Filimonovi luulekogu „Väärastuste käsiraamat” esmatrükk ilmus eesti keeles. Tema uue romaani annab Varrak sel aastal välja samuti tõlkena käsikirjast. Ivanov ja Filimonov on kirjanikud, kes kirjutavad Eestis suuremale auditooriumile kui vene kogukond. Ometigi teevad nad seda emakeeles – ja jäävad teoste segase staatuse tõttu kodumaal riikliku tunnustuseta.

Rootsikeelne teos on Finlandia preemia võitnud viiel korral. Võib muidugi öelda, et rootsi keel on Soomes üks riigikeeli ja soomerootslased on pidanud end alati Soome kultuuri osaks. Mida Venemaaga tugevalt seotud Eesti venelaste kohta öelda ei saa. Või seni pole saanud. Miks ei võiks 2012 olla null-aasta, uue ajaloo algus, kus venekeelne Eesti kirjandus on võrdsetel alustel Eesti kirjanduse osa?