Ivar Tallo: Telefoniõigusest tänases Eestis
Lisaks muidugi vaadatakse üksteise näppudele, et üksteise pädevuse põllumaale ei tikutaks. Nii lihtne see ongi ja seda on avaliku halduse magistratuuris õppinud ka Marko Pomerants. Aga ehk jäid talle need seminarid vahele, sest kuidas muidu seletada tema käitumist Toila võimuvõitluse mõjutamisel.
Riigikogu õiguskomisjoni esimehel ei peaks olema mingit asja eurorahade prioriteetide määramisel. Kuna Pomerants on ka IRLi juhatuse liige, siis on tal loomulikult huvi oma erakonna positsioonide vastu erinevates võimustruktuurides, kuid ta ei tohiks viidata administratiivotsuste kallutamise võimalusele poliitiliste otsuste toetamiseks.
Sellist käitumist nimetatakse telefoniõiguseks ja vähemalt teoreetiliselt jätsime me selle 20 aastat tagasi seljataha. Aga Marko Pomerants ei näe selles probleemi, väites, et nii just käitutaksegi. Et nii on hea, et temale läheb Lääne Virumaal toimuv korda. Mis on ju hea, või kuidas?. Sest ta on sirge seljaga mees ja ei eita, et ta vallavolikogu liikmetele ebasoovitava käitumise võimaliku tulemi ette näitas. See, kuidas see kellelegi välja võis paista, teda ei paista huvitavat.
Kui erakonna kontor oma ministrile käitumise käske annab, sest tegemist on erakonnasisese kommunikatsiooniga ja respublica poliitkultuuri näiteid on poliitikavaatlejad aja jooksul palju näinud/kuulnud. Pomerantsi praegune käitumine on sellest aga kvalitatiivselt erinev, sest ta püüdis mõjutada vabade kodanike poliitilist otsust enda erakonna käes olevale võimule viidates. Ja seda ei tohi me vabade kodanikena taluda.
Kui peaminister Tiit Vähi 15 aastat tagasi kaitses oma käitumist tütrele korteri eraldamisel sellega, et „iga hea isa teeb nii“, siis tollased koalitsioonikaaslased lubasid tal viisakalt taanduda. Arvestades seda poliitilist kultuuri, millest Eesti tuli – kus mõisteid „avalik huvi“ ja „üldine hüve“ peeti nõukogude aja jäänukiteks ja kus ühiskond tegeles kapitali esmase akumulatsiooniga – tundub täna tollase poliitikute käitumine vägagi progressiivne.
Huvitav missuguse sõnumi saadab ühiskonnale tänane koalitsioon? Pomerantsil pole täitevvõimu, mille kandjat saab vähemalt teoreetiliselt (umb)usaldada. Samuti pole Riigikogu liikmeid võimalik tagasi kutsuda, seega on jälle võimalus, et asi jäetakse mugavalt poliitiku enda südametunnistusele. Kuhu see viib, on selgelt näha Pomerantsi kaasmaalase, Rakvere linnapea Andres Jaadla näitel, kes on ametlikult Eesti Vabariigi kohtus süüdi mõistetud, kuid ikkagi veel linnapea.
Õnneks tuli IRLI kontorist vähemalt uue esimehe Reinsalu selgitus, et Pomerants ei mõelnud tegelikult seda, mida rääkis. Sellest võib hea tahtmise juures välja lugeda, et vähemalt formaalselt Isamaaliit sellist käitumist õigeks ei pea. Jääb loota, et see on ka sisuliselt nii ja et mõjuvõimuga kauplemine mõistetakse hukka mitte ainult sõnades.
