16.04.2012, 02:30
Eestlasi kummitab endiselt Tšernobõli tundmatu oht
Inimese vallapäästetud tuumaenergia tagajärgi on võimatu täies mahus ette näha. Ühest sellisest kogemusest räägib eestlastele väga tuntud ainese põhjal Ivar Heinmaa dokfilm „Tšernobõli samuraid”.
Tšernobõli katastroofi saadeti summutama tuhandeid Eestimaa mehi, nii et aines on oluline. Samal ajal katab seda isegi justkui mahavaikimise loor, mida nüüdne tõsielufilm osalt kergitab. Ja osalt mitte, sest tuumaenergia väe tõelise mõju hindamiseks jääb vajaka ka parimatest teadmistest, mis sel alal on. „Tšernobõli samuraid” on aus teos, kahmab tükikese tõde siit ja teise sealt. Kindlasti on see ausus pluss. Aga ehk ka miinus, sest igalt sõnavõtult oodatakse mingilgi viisil lõpetatud tõde. Heinmaa kasutab võtet, mis filmis „Afganistani armid” hästi toimis. Ta viib kaks Tšernobõli veterani – Jaani ja Kalevi – jälle lahingutandrile, kus nad enam kui veerandsaja aasta eest võitlesid aatomi nähtamatu ohuga. Üllatuslikult tükib peategelaseks hoopis ukraina vanaproua, kes elab koos invaliidist õega saastatuks kuulutatud keelatud alal ega mõtlegi ära surra. Ukraina keelt kõnelev vitaalne ilusa hingega proua on filmis kenasti sees, kuigi juba tema olemasolu purustab suure osa filmi dramaatilisi niite. Ja ongi hea, sest elutõe varjamine peaks olema viimane asi, millega dokumentalistika tegeleb.