Jürgen Ligi: ESM ja finantsstabiilsus on Eesti huvides
Õiguskantsler ütleb end täitvat oma põhiseaduslikku kohust, kui vaidlustab Eesti liitumise Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) lepinguga punkti tõttu, mis välistab väikese vähemuse veto Euroopa päästeoperatsioonis.
Valitsus omakorda näeb riigi põhiseaduslikku kohust kollektiivkaitse võimaluste ärakasutamises ja ESM-i loomises osalemises. Täielik vetoõigus ei oleks kooskõlas rahvusvaheliste tavade ega organisatsiooni töövõimega, mispärast lubab lepingu p 4.4 erandina ESM-i erandlikust konsensuslikkusest ka 85% häälteenamusega otsust – ent seda vaid akuutse ohu korral Euroopa finantsstabiilsusele, mille peab tuvastama Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga erapooletu ekspertiis.
Eesmärk: ebapraktilisus?
Valitsus ei sea kahtluse alla põhiseaduse ülimuslikkust otstarbekuse suhtes, ent ebapraktilisus ei saa olla ka õiguse eesmärk. Kohtuski kaitsesime põhiseadust, põhimõtteid ja huve koos ning kinnitasime, et finantsstabiilsuse tagamine on vajalik põhiseaduslike väärtuste kaitseks ja avalike hüvede kättesaadavuse huvides. Meil ja meie naabritel on hästi meeles, et rahvusvaheline finantskriis murendab meist sõltumatult kultuuri, sotsiaalset kaitset, õigust tööle, õiguspärast ootust, omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja paljut muud, mis on põhiseaduse jaoks väärtus.
Põhiseaduse tõlgenduse saab anda ainult riigikohus. Õiguskantsleri pool on saanud avalikku tribüüni üsna ebakorrektseteks väideteks, mida on võimendanud laiema vastasseisu ja tähelepanu taotlejad. Vaidluse paragrahvi raamidest kaugele viimine on toonud esile teadmatuse majandusest ja riikidevahelisest koostööst.
Õigusriiklusele ei saanud kuidagi abiks olla – küll aga meid naeruvääristada – ESM-ile ja Euroopa Liidule Eesti koloniseerimise plaani omistamine: „asumaa” asemel tegelevad euroala riigid oma majandusega ja liituvad ESM-iga. Ka Eesti paariariigi staatusega ähvardamisest ei ole ma erinevalt õiguskantslerist midagi kuulnud, kuid see ei saa olla meie lati kõrgus. Küsimuse all on meie tõsiseltvõetavus – näiteks laudade taga, kus vaidleme parajasti hoopis suuremate Euroopa fondide üle, kui on meie investeering ESM-i.
Oleme hea tulemuse lävel vaid põhjusel, et pole isekad, vaid loogilised, lugupidavad ja koostööaltid. Saavutasime ka ESM-is endale sel moel soodsama panuse, ent keegi ei võtaks tõsiselt soovi, et mikroosalusel (Eestil 0,186%) saaks olla võrdne jõud 15 protsendiga ja ESM-i lepingust saaks valida punkte meelepärasuse järgi, nagu vastaspool kohtus soovitas.
Nii sõjalise kui ka majandusliku julgeoleku puhul teame, et väiksena oleme haavatavamad ning sõltume rohkem keskkonnast ja koostööst. Aga vetoõigust ei ole laenuotsustes ka suurtel – ei IMF-is, mis on ESM-i eeskuju, ega arengupankades. Eesti panustab neis ESM-iga võrreldavates suurustes. Kriitilises olukorras oleks üksiku jonn elu seiskav probleem.
Valitsust on vaidluses saatnud mõttetud etteheited, näiteks et peame eurot tähtsamaks kui põhiseadust – need pole kuidagi vastandatavad väärtused – või et liitumiskaalutlused olevat päevapoliitilised. Too viimane on lausa küüniline, sest just päevapoliitiliselt oleks valitsusel parem olla teisel poolel, kiruda Euroopat ja lehvitada sõltumatuse lippu. Olen seda kõrvalt näinud, see toob lisahääli. Päevapoliitika risk on põhjus, miks lepingusse kirjutati väga kiire reageerimise vajaduse puhuks vetot piirav punkt.
Euroskeptikute „ekspertiis”
Eesti täieliku sõltumatuse soovi on väljendatud nii krooni fikseeritud kursi kui ka Euroopa Liidu vastu vaieldes, aga ESM-iga jõudsid euroskeptikud lõpuks kohtusaali. See polnud õiguslik ekspertiis, nagu lubati pakkuda – ei õiguskantsleri väidetele ega valitsuse vastuväidetele. Kõige silmatorkavam oli õiguslikult olulise majandusliku, finantsjuhtimise ja poliitilise ekspertiisi täielik puudumine.
Õiguskantsler hirmutas nii kohtus, riigikogus kui ka intervjuudes „astronoomiliste summadega, mida riik tahab kiireloomuliselt ära lubada”, ning äkitselt tekkida võiva üle miljardi suuruse kohustusega riigieelarvele.
ESM ei ole seatud liikmete eelarvetele mitte ebastabiilsust, vaid stabiilsust looma. ESM toimib liikmete huvides, juhtimise ja järelevalve all, teadmisega, et lisaraha vajadus tuleb planeerida puhvrite ja reservidena ning liikmete poole pöördumise asemel tuleb laenata, toetudes oma AAA-reitingule.
Mingil juhul ei saja ESM-i loonud riikidele sisse palju ja ootamatuid nõudeid. Võlgnike maksehäire saab puudutada mitte summaarset miljardit, vaid jooksvat miljonit. Maksimumsummadest ei ole aus ega mõistuspärane rääkida ka põhjusel, et võimatu on olukord, kus ESM laenab end tühjaks, kõik laenu saanud osutuvad korraga maksevõimetuks ja Eesti üksi võtab selle koorma kanda. Oluline on ka õiguskantsleri eksitus, et enamusotsuse jaoks loodav erireserv ei vähenda põhikapitali ja sedapidi muude laenuriskide võtmist.
ESM ei kingi raha, ta küsib intresse ja saab laenu eelisjärjekorras tagasi, milleks tal on ametlik eelislaenaja staatus. Välja laenab ta rangetel tingimustel pika maksegraafikuga.
Etteheite kohaselt võtvat ESM riigikogult tema valikud, ent reaalsus on vastupidine. Finantsstabiliseerimine ise on riigikogu valikute kaitsmiseks, seejuures ei ole riigieelarve praegugi riigikogu vabakava. Selle kujundavad väga paljude lepingute, seaduste ja teiste aktidega võetud kohustused, mis pole ootamatud. ESM-i puhul kinnitab riigikogu kohustuste ülempiiri (148 mln eurot sissemakstavat ja kuni 1,15 mld eurot kutsutavat kapitali), ja see ei saa temata suureneda. Kohustuse täitmine tagatakse eelarve kulukirjete, kassareservi ja kassalaenuga.
Kõigele öeldule vaatamata on vaidlus keeruline ja kohtuotsus ei saa olla ette määratud. Aga ilmselt ei saa põhiseaduse tõlgendus olla päris sama, kui olnuks 1992. aastal. Küsimust, kas Eesti vajab finantsstabiilsuse asjas kaitset Euroopa eest või pigem Euroopa koostööd, põhiseaduse kirjutajate ees ei seisnud.
