Pruuli raamat Liibanoni kriisist mõjub kui põnevusfilm

Pruuli raamat pakub harivat ja peadpööritavat dokumentaalseiklust, kus kohtuvad faktid ja fantaasia.

Olin jõudnud Tiit Pruuli raamatu „Antiliibanon 2011” sissejuhatuse lugemisel poole peale ja juba pobisesin: „Braavo!” Kass vaatas otsa ja oli rahul – talle tähendas see mitut tundi diivanil lösutava peremehe süles lesides mugavat äraolemist, sest ma ei kavatsenudki end liigutada. Lehekülg lehekülje haaval imes Pruuli tekst mind raamatu külge.

„Antiliibanon 2011” on Frederick Forsythi „Šaakali päeva” meie variant. Need kaks raamatut on küll erinevad, aga Pruuli on suutnud oma teose üles ehitada samasuguseks põnevusromaaniks, kus kaabakad, kangelased, agendid, riigijuhid ja peasündmus on ühendatud nauditavaks seiklusfilmiks. See raamat on tõesti filmilik.

Võin vaid kujutleda, kui keeruline oli Pruulil seda raamatut kirjutada. Seda iseloomustab hästi Pruuli enda kirjeldus Beirutisse saabumisest, kui talle vastu tulnud autojuht kurtis viimase, 2006. aasta sõja tagajärgede üle.

„Olin esimese viie minutiga Liibanoni kammertooni kätte saanud,” kirjutab Pruuli. „Siin on palju mustvalget. Aga samas on Lähis-Idas nii palju pooltoone, nii palju varje ja varjualuseid, et nende tundmaõppimine on tõesti raketiteadus. Ja päris raketiteadus, mitte selliste endavalmistatud katjuuša-rakettide oma, mida Hizballah ja palestiinlased võistluse algusaastatel üle piiri Iisraeli saatsid.”