Rein Pakk otsib endale jälle naist

Enam kui 150 aasta eest Vene kõrgklassi elust kirjutatud kriitilise realismi teos üllatab päevapoliitilise aktuaalsusega.

Vaesunud aadlik Ilja Oblomov (Rein Pakk) ei ole eelkõige mitte paks ja laisk, vaid inertne, tahtejõuetu, alatiste uuendustega ehk „elu võidujooksuga” mittekohanev. Väga paljud lavastuse repliigid pärinevad otsekui tänasest meediast ja käivad Euroopa Liidu ning selle finantskriisi kohta: „Olen täitsa laostunud”, „Kus on raha? Kuhu on kadunud kõik meie raha?”, „Sa oled hea, tark, suuremeelne. Aga hukkud ometi”.

Stolzi, Volkovi ja Tarantjevi plaane Oblomovi mõisa majanduslikuks restruktureerimiseks ja jätkusuutlikuks muutmiseks võib võrrelda Euroopa rahanduse stabiliseerimisprojektidega. Nii nagu allakäinud ja anarhiliseks muutunud Oblomovi mõis vajab teovõimelisi ärijuhte, kes sissetulekuid suurendaksid, vajab Euroopa Liit oma Eesti-valduses kõva käega Ansipeid ja Ligisid, kes ei laseks siin korral käest minna ja iga-aastase obroki korralikult kokku koguksid. Sest Oblomovka – see on juba tänane Kreeka.

Eriti jahmatab Oblomovi kartlik pöördumine Volkovi (Priit Strandberg) poole: „Saad sa mulle laenata 1500 rubla?”, millele kostab kohe vastuseks enesestmõistetav „Ikka saan!” Kogu eurobürokraatidest rahandusekspertide hämav, otsustusvõimetu ja venitav kamp on tüüpilised oblomovlased.

Loomulikult pole lavastuse päevapoliitiline tõlgendus ainuvõimalik ega isegi ammendav. Tõsi, Oblomovi pruudi Olga ülelöömine välismaalase Stolzi poolt meenutab olukorda maailmamajanduses, kus ameeriklased ja asiaadid kõikjal Euroopat edestavad – aga see on juba meelevaldne paralleel. Isikudraamana jääb „Oblomov” ometi väheütlevaks, selleks on nimitegelane liiga kahvatu ja staatiline – kuigi armas ja kaastunnet äratav. Häirib seegi, et roll on otsekui Urmas Vadi „Rein Pakk otsib naist” lavastusest üle kantud. Ja armastusloona on tükk suisa ebausutav.