Remo Savisaar Eesti loodusest ei tüdine

Pärjatud loodusfotograaf Remo Savisaar teab, et suurepäraste piltide tegemiseks peab kõigepealt oma modelle põhjalikult tundma. Head kaadrid kestavad aga vaid hetke.

Eelmisel nädalal võitis loodusfotograaf Remo Savisaare töö mustvalge loodusfoto kategoorias maineka loodusfotokonkursil “Wildlife Photographer of the Year” teise koha. Ka teine koht on võimas saavutus, kuivõrd kokku püüdsid eri kategooriates auhinda 48 000 fotot ligi sajast riigist.

„Olen tõesti igal aastal lootnud, et äkki nüüd… ! Fotode maht konkursil on nii suur, et neil on eelžürii, nii et tõeliste tegijate ette, kes on žüriis, jõuabki vaid väike valik,” ütleb Remo. Loodusfotograafia on viimasel ajal väga populaarseks muutunud, pildistajaid on üle maailma palju.

„Ma võrdlen seda sellega, et kõigil on pastakaks, ometi ei tee see veel kirjanikuks, paljudel on fotoaparaat, aga see ei tee veel fotograafiks,” on Remo kindel. Olulisemgi kui hea tehnika – 300 mm teleobjektiiv on tal siiski aga metsas ülioluline abivahend! – on oskus näha ja sobivalt kadreerida. „On inimesed, kes näevad asju, ja teised, kes ei oska neid näha,” võtab Remo kokku. Iga hea pildi saamislugu on tal alati meeles. Nüüd pärjatud foto jaoks läks Remo välja teadlikult. „Vaatan alati taevast, mis ilm teeb, ning kui juba on aimata, et võib tulla hea, äge valgus, siis lähen välja,” sõnab Remo. Tol pärastlõunal seadiski ta sammud endale juba tuttavate voorte juurde. Tegelikult oli ilm hommikul niru, aga andis lootust ja hiljem läkski valgemaks. Ka kohapeal ei hakanud midagi silma, aga Remo teadis, et kuskil peaksid olema kitsed ja ta vaatas läbi paar kohta, kus nad võiksid olla. Siis haaras silm aga põõsaste all mingeid vaikselt kössitavaid tompe – kitsed olid end tuisu eest varjule seadnud.