RAAMATUKATKEND: Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"
Katkend Kristiina Ehini romaanist „Paleontoloogi päevaraamat”.
Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, lapsepõlve-, kooli- ja noorusajast, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks.*** Kirjastus Petrone Print, 2013, 271 lk /////
Õhukselt nagu õuna
Mehel olles elad poolenisti nagu vang, ja kui sul on laps, siis on sul saba eriti kivi all, meenutab mu ema kartuleid koorides - pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatoonis – oma suguvõsa naistelt noorpõlves kuuldud sõnu. Seesugused pessimistlikud elutarkuse sõnastused polevat meie Läänemaa patriarhaalses suguvõsas haruldased. Me istume vastakuti üle pange, mõlemal nuga ühes ja kartul teises käes, sõrmed vahetpidamata käimas. Võibolla on just see igipõline naistetöö käivitanud mu emas mälestused nendest tõekspidamistest, mida naised on põlvest põlve oma sookaaslastele edasi andnud. Sedalaadi mõttemõlgutuste saatel on ju töö ikka kiiremini edenenud.
Olen kuueteistkümneaastane. Ma ei oska emale midagi kosta. Ei oska midagi küsida ega ka seda lauset lihtsalt välja naerda. Soovin, et ma poleks naine, kui see on nõnda, nagu ta ütleb. Aga ütlen emale otsa vaatamata kõvasti: Räägi veel.
– Seda olen ma küll elus tähele pannud. Mõni mees hakkab ruttu arvama, et naine on tema omand, kellega võib ükskõik kuidas ümber käia. Võtame näiteks Hiiuma Erna, kelle talus me ikka oleme suvitamas käinud,
Rohkem ta seekord ei räägi. Ja ma ei söanda ka küsida, mida ta silmas peab. Ema hääles on midagi sellist, mis paneb mind tundma, et ma ei tahagi täpsemalt teada.
Viisteist aastat hiljem mu õe pulmade eel satume jälle emaga koos Rapla köögis kartuleid koorima, seekord tervele pulmarahvale... Me ei vaata teineteise poole. Koorime kartuleid nii, nagu vanaisa on õpetanud – õhukselt nagu õuna. See õpetus on meile käe sisse jäänud ja isegi kui proovime teha kiiremini ja natuke hooletumalt, ei tule see välja. Meile mõlemale tuleb see aastate tagune kartulikoorimine ja poolelijäänud teema meelde, ja ema pajatab sealtsamast kohast edasi, nagu polekski vahepeal aastakümneid mööda läinud:
Erna esimene mees oli vägivaldne, teine õnneks sooja südamega inimene. Ega ta sellest esimesest eriti rääkinud. Kui Erna kolhoosist töölt tulles viis minutitki hilines, sai ta mehelt riielda: kus sa jälle litutasid? Ernal olid alailma keha peal sinikad, isegi kägistamise jäljed. Aga need olid sellised asjad, mida polnud tol ajal võimalik kellelegi rääkida. Erna oleks küll mitu korda lahutust tahtnud, aga mees ütles ikka: kuhu sul siin saarel minu eest minna on? Igalt poolt leian su üles ja löön maha. Ükskord, kui jälle saarel olime, kutsus Erna minu appi, et ära mandrile põgeneda. Aitasin tal kohvriga praami peale minna. Aga juba paari päeva pärast leidis mees ta Tallinnast õe juurest üles, seisis esikus, roosid peos ja magusad sõnad suus. Kõik läks vanaviisi edasi…
Ja kõik see juhtus vaevalt kakskümmend viis aastat tagasi minu lapsepõlve kuldsete suvede foonil...
Urgitseme emaga musti ussiauke kartulitest välja. Mõni kartul on nii ussitanud, et targem oleks see kohe minema visata, aga meie urgitseme nii, nagu Johannes oli õpetanud, kraabime ja puhastame, et midagi kaduma ei läheks.
Lapsena mõtlesin ikka, mispärast teeb Erna kõike jooksujalu. Isegi poe ette juttu puhuma ei malda ta kauaks jääda... Alles nüüd aiman, mis hirm teda tagant kihutas. Mispärast on Erna seda kõike varjanud? Ema vastab mõtlikult: Jah, ega naised ei taha tavaliselt säärastest asjadest rääkida... Kahjuks…
Koorime ja koorime, nagu vanaisa õpetas, ja tundub, nagu ei tuleks neil kartulitel kunagi lõppu. Jälle tuleb noaotsaga uusi ussiauke ja mullaseid süvendeid välja kraapida. Nokitseme vaikselt, kumbki oma kartuli kohal küürus.
Mõtlen, et kui vägivaldses olukorras püüda muudkui välja kannatada, siis oledki see, kes koorib kartulit nagu õuna. Oled see, kes ajab asjad segi.
Olen ka ise oma elus proovinud üht moraalselt vägivaldset meest peenetundeliselt paika panna. Olen isegi endas vigu otsinud ja püüdnud tema süüdistustesse süveneda. Selle asemel oleksin pidanud kohe mõistma: vägivallale tuleb silma vaadata, seda tuleb kohelda nagu läbiussitanud kartulit ja lasta sel sõrmede vahelt kukkuda solgiämbrisse, kus on tema õige koht. On siiski lootust, et uus on parem. Ja võib-olla tõesti saab mõnd üksikut mugulat kogu pulmakartulite hulgast koorida ka õrnalt ja õhukselt nagu õuna. Aga kõigepealt tuleb need haruldased isendid üles leida.
