Priit Simson: Sündimata jäänud Eesti Transnistria

Mis referendum? Ei, ma ei teadnud," ütleb keskealine heledapäine narvalanna Julia päev enne Ida-Virumaa autonoomiareferendumi 20. aastapäeva. End veidi kogunud, tundub tollane algatus talle sootuks napakana. „Öelge mulle, kuidas saab selline asi olla mõistlik? Mis autonoomia? Meil on siin Eestis 1,2 miljonit inimest. Mis autonoomia? Kellele?" Mida rohkem proua räägib, seda rohkem ta tuurid üles saab. „See siin on Eesti, see seal Venemaa territoorium," ei näe ta asjade hägustamiseks mingit põhjust.

Aga jah, mälestust noist päevist tal pole, kuigi 42-aastasena võinuks ta ju mäletada 1993. aasta 16.-17. juulil kolmes Ida-Virumaa linnas territoriaalse autonoomia küsimuses peetud rahvahääletust. Rahvahääletus kogus küll poolthääled ja ajas ärevile noorukese vabariigi kõhetud kaitsejõud ja kriisides karastunud USA suursaadiku Robert Frasure'i. Pärast seda, kui riigikohus Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe referendumid põhiseadusvastaseks kuulutas, vajus autonoomialiikumisel visinal õhk seest.  Eesti Transnistria - riigist eraldunud osa - jäi sündimata. 

33-aastane Andrei, kes paistab olevat meeldivalt vindine, justkui mäletab, et kunagi 20 aasta eest on referendum olnud. Esimese hooga oletab ta, et see oli piiritaguse Ivan-gorodiga ühinemise küsimuses. „Vaevalt noorem põlvkond narvakaid seda enam mäletab. Kui just keegi rääkinud pole. Aga üldiselt on autonoomiakatse unustusse vajunud," arvab Narva kolledži direktor Katri Raik. Tema sõnul võib ülejäänud Eestis jääda mulje, nagu oleks uus aeg alanud 1991. aasta augustist. Kuid piiriületus Venemaaga oli kuni 1994. aastani narvalastele viisata ja seetõttu oli vaimne piir palju hägusem. „Mitmed asjad jõudsid Narvasse hiljem kui mujale."