Oktoobri teine nädal: põlvini ulatuv lehemeri

Seekordne ilmaloo kirjutamisteade saabus mulle Vooremaa metsade vahele veidi enne lehe trükkiminekut, kui olin tütre klassiga RMK looduskoolis.

Hoidsin siis silmad uudishimust lahti ja kõrvad kikkis. Mets on praegu tõesti põnev: koltunud-pruun, aga üllatusi täis. Metsa all kikitavad oma siniseid mürgiseid mahlapäid ussilakad, hiline punane kärbseseen särab sügispunas. Enneolematult suured on tänavu haabade vesivõsude lehed. Metsaraja kõrvalt rabistas läbi võsa lendu pruun emametsis, küllap ehmus avastusõhinas laste kilgetest. Lastele jäid metsast kõige rohkem meelde halli lepa ja sanglepa lehe erinevus: sanglepa lehe küljest on justkui tükike ära ampsatud. Põnev oli ka arukase ja sookase vahettegemine: arukase mustatriibuline korp ulatub maast tükk maad kõrgemale, arukasel on põlvikud jalas ja sookasel kõigest sokid.

Loe, millega tänavune sügis veel üllatab.