Lou Reed – mees, keda rokkmuusika ootas

Reedile meeldis, kui rock’n’roll kõlas lihtsalt. Kui tal tuju tuli, võis ta kirjutada perfektseid poplaule.

Kui kuulus rokitäht sureb, on fännidel ja ajakirjanikel tavaliselt komme kadunukese tähtsust suurendada: esimesena mainitud teevad seda leinast, teised selleks, et parem artikkel tuleks. Lou Reedi puhul on seda peaaegu võimatu teha, sama võimatu kui ette kujutada, kuidas kõlaks rokkmuusika, kui Velvet Undergroundi poleks kunagi eksisteerinud.

Elvise, Beatles’i ja Bob Dylani fännid võivad teist meelt olla, kuid see, et nende 1967. aasta debüüt „Velvet Underground and Nico” on rokiajalugu kõige rohkem mõjutanud album, on tugev argument. Sest on raske esile tuua mõnda teist plaati, mis oleks roki helipilti ja sõnavara ühe tõmbega nii dramaatiliselt muutnud. Suur hulk pärast Velvet Undergroundi loodud popmuusikat eksisteerib täielikult nende varjus: võimalik, et glam rock, punk ja kõik, mille saab lõdvalt mahutada indie ja alternatiivroki alla, oleksid tekkinud sõltumata Velvet Undergroundist, kuid on raske öelda, kuidas.

Loe edasi, miks pühapäeval meie seast lahkunud Lou Reed oli messias, mitte kergesti jäljendatav etalon.