Alatalu: oli hea, et puuetega inimesed tulid välja nii, nagu nad elus on, kaasa arvatud voodihaiged

Kuidas kedagi, aga mind tõsiselt ja positiivselt rabas laupäeval Tallinna Vabaduse väljakul ja õhtul AKst ka Tartust, Pärnust, Rakverest, Viljandist, Narvast nähtud pilt puuetega inimeste vastuhakust riigikogus kavandatud seaduseelnõule.

Peamine oli selles, et puuetega inimesed tulid välja nii, nagu nad elus on, kaasa arvatud voodihaiged.

Mulle tõi see kohe silme ette kauges Nicaraguas 1988.a. nähtu, mis lihtsalt oli rabav – sealsete puuetega inimeste, nende hulgas ka pikas kodusõjas vigasaanute pühapäevane rongikäik mööda Managua peatänavat. Tegemist oli nende traditsioonilise pidupäevaga, mis tähendas, et kõik olid heas-paremas ja ehitud, kuidas kellelgi see üldiselt vaeses riigis oli jõukohane ja mõeldav, neid saatsid abilised, perekonnaliikmed ja kohal olid ka muusikagrupid ja tantsutüdrukud. Pilluti – nagu neis maades kombeks – paukpadrunid ja rõõm oli üldine. Kõik, kes tänaval olid ja sinna sattusid, tervitasid seda liikuvat – kes kuidas (karkudel, ratastoolis, voodis jne.) – kolonni. Kirjutasin sellest toona ka „Noorte Häälele“, aga kirjutatust jäi järgi vaid ürituse mainimine.

Rääkisin antud rongkäigust uuesti avalikult ja pikalt selle aasta märtsis, kui sain Europarlamendi valimiskampaania käigus kutse esineda Tallinnas puuetega inimestele. Kutsusin neid üles räägitust eeskuju võtma ehk siis tulema tänavatele oma olemasolu meelde tuletama (ja ühtaegu vajadusi näitama), sest kui kellegi, siis just teil on õigus peatänavale ja väljakule. Mitte keegi ei saa öelda, et te pole meie ühiskonna osa ja kui teid mõistmisega vastu võetakse, on ka ühiskonnaga kõik korras. Laupäeval see lõpuks ka sündis ja esimese korra kohta – jätkem ajend kõrvale – kenasti ning ei maksa heituda selle üle, et ligiastujaid oli vähe.

Tagantjärgi võib öelda, et Nõukogude Liidus ÜRO esimest, puuetega inimestele pühendatud kümnendit 1983-92, ei tähistatud. 1992.a. kuulutas ÜRO küll välja Rahvusvahelise puuetega inimeste päeva, ent see määrati 3. detsembrile, mis juba iseenesest välistab antud päeva säärase tähistamise meil nagu ülal kirjeldasin. Asja teine pool on aga selles, et taastatud Eesti Vabariik viilis sotsiaalharta osalise ratifitseerimisega aastaid kohustuste täitmisest nõrgemate ees.

Kui lõpuks rikkamaks saadi, hakati ka puuetega inimeste päeva tähistama. Paraku - nagu rahvusvaheline kalender ette näeb – talvel ehk siis siseruumides. Ent miks mitte kokku leppida ja näidata end suurelt ka suvel, sest see oleks parim mõtlemisravim vähemustest ja nõrgematest kogu ühiskonnale.