Toomas Alatalu meenutab: kuidas on uues Eestis välisministreid tehtud ja vahetatud
Kuigu Urmas Paet oli välisminister terve igaviku – kaheksa aastat ehk rohkem kui kolmandiku meie taasiseseisvusajast, on antud ametikohal istunuid siiski olnud ülearu palju, ja mis peamine, nende väljavalimine on olnud parasjagu kummaline ja andnud ka ootamatuid tagajärgi ministreid väljavalinud seltskondadele.
Kui lähtuda sellest, et läänes meil probleeme pole, siis on Eesti tipud komistanud seal, mida tuleb pidada meie välispoliitika pearindeks – Eesti (juriidiliselt lõpuni reguleerimata) suhetes Venemaaga.
Praegune välisministri vahetamise aeg tuletab paratamatult meelde samuti riigikogu valimiste eelset 1998.aasta sügist, kui peaminister Mart Siimann näiliselt kahe kandidaadi vahel valides tegi ootamatult välisministriks Londonis suursaadikuks olnud Raul Mälgu. Üldpilt oli säärane, et Moskva oli juba mõnda aega mänginud valitsustevahelise komisjoni töö tõsiselt võtmist ja nii kõneldi ka piirilepingu allakirjutamisest. Täpsemalt – uuest allakirjutamise katsest. Tasub mäletada, et Siim Kallase korraldusel võeti selle tekstist välja „Tartu rahu“ (millisena leping 25. oktoobril 1996 parafeeriti), kuid tehtu avalikustamine koos Venemaalt „lisatingimuste“ saamisega tõi kaasa Kallase päevapealt vallandamise ametist.
Ometi järgnes Eesti kohene kangelaslik katse kirjutada piirileping alla detsembris 1996 Lissabonis toimunud OSCE tippkohtumise raames. President Meri järjekordne fantaasialend siiski ei töötanud, sest president Jeltsini asemel ilmus sinna „vaid“ peaminister Tšernomõrdin. Tänu Mälgu ootamatule määramisele välisministriks 1998.a. meenus vähemalt Moskvale, et too on ka Eesti-Vene piirikõneluste kaasjuht ning peatselt kõlaski soov, et tuleb lisaks maismaa piirilepingule (mida taheti siis alla kirjutada 1996) teha ka korralik merepiirileping, mis nüüd ülepeakaela ka sünnitati ning juba pärast riigikogu valimisi 5. märtsil 1999 parafeeriti Peterburis (uuesti) mõlemad lepingud. Venemaa poolt tegi seda suursaadik Ludvig Tšižov ja Eesti poolt välisminister, ühtaegu delegatsiooni juht ja tegev suursaadik Raul Mälk. Igal juhul magus võit Venemaale ja eks kõik tea, millal hakkas avalikkus huvituma mererpiiri kulgemisest.
Pika mineviku meenutamisega tahan lihtsalt öelda, et väikeriigi välispoliitikas peaks ikkagi olema teatud järjepidevus ja kindlate visioonide püsimine. Ka valitsusjuhi tasemel, kes ju ikkagi komplekteerib oma meeskonna. Olen korduvalt kirjutanud ja väitnud, et Eestil on välispoliitiliselt korduvalt vedanud, ehkki ...
Tasub mäletada, millal ja kuidas Urmas Paetist välisminister sai. Tema idapoolseks peatööks jääb kahtlemata kaks piirilepingu allakirjutamist – 18. mail 2005 ja 18. veebruaril 2014. Sealjuures sai Paet välisministriks alles 12. aprillil 2005, kusjuures veebruaris oli veel välisminister Kristiina Ojuland ja pärast viimase vallandamist ja nädalast otsingut pea kaks kuud Rein Lang. Küsigem tagantjärgigi – kas Eesti riigi ja selle välispoliitika juhtimine toona ikka oli tasemel, kui alates detsembrist 2004 käisid konkreetsed ettevalmistused Eesti-Venemaa piirilepingu allakirjutamiseks? Millega asi lõppes, mäletame hästi – Moskva kutsus oma allkirja piirilepingult tagasi. Vähem mäletatakse seda, et veebruarist aprilli lõpuni 2005 oli Eesti tegelikult mängust väljas (Venemaa tegi 2004-2005 korraga piirilepinguid Jaapani, Hiina, Kasahstani, Läti ja Eestiga), ent kui Läti Moskva poolt rajalt maha võeti ja Kremlil oli hädasti midagi positiivset maailmale näidata (9. mai 2005 eel), sai Eesti 4. mail kutse tulla Moskvasse lepingut alla kirjutama.
Võib liialdamata öelda, et Paetil on vedanud – ta jõudis ametisse jäädes ka uue piirilepingu allakirjutamiseni, mis teeb teda unikaalseks välisministriks koos Sergei Lavroviga. Ent – kuhu jäi välispoliitika analüüs aprillis-juunis 2005? Et küsida – oleme seda täna teinud? Ka seekord hakkasime piirilepingut tegema üliteravas ja ülikeerukas rahvusvahelises situatsioonis, mille ärajagamisega on kimpus suurriigid ja nende välisministrid. Moskva ei liiguta lillegi pärast lepingu allkirjastamist, meie aga oleme teinud inertsist (?) ühe väikse järeleandmise teise järel. Ning jälle vahetub minister.
Küsitavused tõusetusid juba sellest, et loogiliselt pidanuks ju lahkuv välisminister olema kindel, et ta lahkub!? Kuna koalitsioonileppe kohaselt kuulub ministriportfell samale erakonnale, on loogiline ka eeldada, keda lahkuv välisminister on n.ö. ette valmistanud oma kingadesse astumiseks. Uuest välisministrist on ju räägitud Euroopa parlamendi valimiste ajast (25. mai) peale, ent jällegi sai selgeks, et ... puudub KANDIDAAT, sest seda ametit võivat täita paljud väärikad!? Ehk siiski lõpetaks välispoliitika ja välisministri devalveerimise, sest alati ei pea vedama ja võib juhtuda, et sama mees ei saa sama lepingut kaks korda alla kirjutada?!
Rääkides Keit Pentus-Rosimannusest - olin tema iseseisvalt kirjutatud ja huvitava teadustöö juhendajaks (oponendiks?), olen kindel, et saab välisministri ametiga hakkama. Tal on ettevõtlikkust ja sarmi. Miinuseks on mõistagi skandaal, mis jälitab teda tema praeguses ametis.
