Toomas Alatalu: Iraaniga ei saa rääkida nagu varem, kahe-kolme riigi mängud Lähis-Idas on väljunud kontrolli alt
Paar päeva enne seda kinnitati kardetut – leping pole päris, ent on peaaegu valmis ja vajatakse lisaaega 7. juulini. 30. juuni õhtul tuli aga teade USA ja Kuuba diplomaatliste suhete taaskehtestamisest (20. juulil) elik sai kinnitust president Barack Obama järjekindel välispoliitika lahendamaks otsustavate sammudega aastakümnetega kuhjunud probleeme.
Paraku on vabariiklaste leer, kel ülekaal USA kongressi mõlemas kojas, raevukalt vastu mõlemale pöördele ja esimeses toetab teda kõigi oma võimalustega Israel, kes veel 2009. aastal blokeeris Obama plaani probleemide probleemi lahendamiseks ehk Palestiina riigi loomiseks. Teadu oli see nn Araabia kevade ehk revolutsioonide-eelne aeg, mil maailm ei teadnud kas või kalifaadi sõjameestest midagi.
Täna tähendab järjekordne Iraani-leppe edasilükkamine paraku seda, et keegi ei tegele ka 12 (!) kodusõja ja sõja lõpetamisega, mis hetkel möllavad Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas Mauretaaniast Pakistanini välja ning sellega seotud põgenike Euroopasse saatmise protsessiga, mida selgelt suunatakse ka Kalifaadist.
Kogu maailm on häiritud möödunud reedel Tuneesias, Prantsusmaal ja Kuveidis toimunud tapatalgutest, millede ohvrite koguarv on 60–70. Samas vallutasid neid korraldanud kalifaadi mehed neljapäeval kaks linna Süürias ja esmaspäeval veel ühe, mille käigus tapeti (mõistagi on info sealt kandist suhteline) sadu inimesi ja kuni 80 000 pages laagritesse. Elik – eurooplaste hukkumine on mõistagi kahetsusväärne, ent fakt seegi, et „sünnitati“ uus suur seltskond neid, kes võivad ka antud piirkonnast lahkuda... Euroopasse!
Euroopa sai II maailmasõja põgenikega hakkama enne põgenikeameti loomist
Seejuures on jutt Põhja-Süüriast, kuhu need laagrid ilmusid suhteliselt hilja, ent on ka laagrid Iraagis, Lõuna-Süürias, Jordaanias, Liibanonis miljonitele palestiinlastele – laagrid, mille teket ja arvulist suurenemist on kasvatanud kõik Iisraeli-Araabia sõjad. Tasub mäletada, et Euroopa sai oma teise ilmasõja põgenikega hakkama siiski enne, kui loodi ÜRO Põgenikeamet (detsembris 1950). Loodi just Lähis-Ida põgenike tulva arvestades ja juba olemasolevatesse laagritesse ruttamine või uute kibekiire avamine on saanud kõigi uute sõdimiste lahutamatuks osaks selles piirkonnas.
Nii on kulgenud arengud ka Araabia kevade päevil, mis algasid revolutsioonidega ehk vaid oma maal toimuvaga Tuneesias ja Egiptuses. Kõikjal mujal tõi aga teatud seltskonna kukutamine võimult (või selle katse Süürias) kaasa vaid anarhia ja kodusõdu selle kõige hullemas tähenduses, s.t ususõdu.
Toimuva alguspunktiks sai USA presidendi George Bush noorema kinnisidee – kukutada Saddam Husseini juhitud sunnide režiim Iraagis ja panna asemele šiiitide oma, kes elanikkonnas olid ülekaalus. Ent tegu oli mõjuka suurriigi ja naftariigiga, kus kaotajad ei leppinud kõigest ilmajätmisega ja antud välissekkumise tagajärjed panidki kogu piirkonna ühesuunaliselt kihama. Ka revolutsioonid Tuneesias ja Egiptuses kukutasid diktaatorid, kes olid selgelt saanud tuge Läänelt ehk siis –läänevastaste meeleolude uut vohamist piirkonnas ei saa üllatusena võtta. Hea seegi, et neid vastalisi oli mitut sorti elik oli/on võimalus neid erinevalt kohelda.
Paraku oli kõigele juba pitseri vajutanud USA omaaegne kaotus Iraanis, kui seal 1978. aastal võtsid konservatiivsed vaimulikud. Kuna Iraan on juhtiv šiiitide riik, muutusid šiiidid ka mujal (Süüria, Hezbollah Liibanonis, Bahrein, Jeemen) – Iraani toetatuina – USA vastasteks. Erand tehti küll Iraagi šiiitidele, ent tänu sellele sai ka tõeseks, et tegelikkuses võivad sunni äärmuslased osutuda hoopiski hullemateks ja verisemateks.
Saudi Araabiast oli pärit ka Osama bin Laden
Ajalooliselt läks nii, et Oriendis pikalt peremehetsenud London ja Pariis puksiti teisejärgulisteks tegijateks Suessi kanali avantüüriga (1956) ja Nõukogude Liidu mõju tõrjuma saabunud USA maandus esmalt Saudi Araabias. Sunniitlik kuningapere oli lahke võõrustaja, ent just Saudi Araabia rikkuses kujunesid välja ka sunni äärmusideoloogiad – vahhabism ja salafism. Saudi Araabiast oli pärit ka Osama bin Laden, kelle juhitud Al-Qaedast sai esimene USA-d ja Läänt tervikuna Iisraeli okupatsioonipoliitika toetamise pärast piirkonnast välja tõrjuda üritav organisatsioon.
Egiptuses üritas sama veel inglaste vastu Moslemi vennaskond, mille rakukused hakkasid tegutsema kõikides moslemi piirkondades. 1990-ndatel sai selgeks, et lääne tsivilisatsiooni vastu häälestatud ja islami tavasid taaskehtestada üritavad n-ö Saudi Araabia seltskonnad on aktiivsemad ja edukamad. Igal juhul jõudsid vahhabiidid esimestena kohale endistele NSVL aladele – Põhja-Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse. Neist selgelt mõõdukamad moslemivennad aga andsid endast märku endise Jugoslaavia aladel.
Just moslemivennad olid edukad 2011–2013 toimunud valimistel Egiptuses, Tuneesias ja ka Liibüas ning neil oli ka mõjukas patroon Türgi liidri Erdogani näol. Olgu meenutatud, et viimase eelkäija Erbakan juhtis Türgi valitsust veel 1996–1997, mille sõjavägi kukutas ja seda Lääne soovil. Erdogan tuli reorganiseeritud partei eesotsas ikkagi võimule ja pöördus 2010. aastal selgelt Iisraeli vastu.
Läks aga nii, et tema Araabia kevade käigus järgnevalt võimule pääsenud liitlased langesid aasta-kaks hiljem üksteise järel. Sealjuures pidas Egiptuse armee moslemivendi kukutades võimalikuks tugineda salafistide parteile. Täpselt samasugune valik islamistide hulgas – tõrjume kõrvale või isegi hävitame teadlikult mõõdukad liidrid (Dudajev, Mashadov), et pidada siis lõputut sõda äärmuslastega – oli varem käiku läinud ka Venemaal.
Liibüas sebivad eri seltskondade vahel need, kes suunavad pagulasi Vahemere rannikule
Nagu teada, aktsepteeris maailm sõjalise riigipöörde Egiptuses salafistidele vaatamata. Järgnes kõva surve Tuneesiale ja sealsed ilmalikud jäid peale uutel valimistel. Islamistid tõrjuti tagaplaanile, ent veretööd jätkusid ja pärast äsjast tuli võimudel tunnistada, et tulnuks sulgeda ka mošeed, kus kõrvaletõrjutud oma propagandat teevad.
Liibüas aga on olukord säärane, et naftarikkal mereäärsel alal on kolm konkureerivat valitsust ja lääs ei suuda kuidagi otsustada, milline neist on vähem äärmusislamlik (just seda võis välja lugeda Euroopa Liidu välisministrite 20. aprilli toimunud Liibüa-teemalisest arutelust). Riigi lõunaosa on aga kalifaadi ja alqaedalaste kätes ja kõikide osade vahel sebivad need, kes suunavad lõunast tulevaid pagulaste voore Vahemere rannikule.
Sama seis – alqaedalsed ja kalifaadi mehed võidu pluss sunnide-šiiitide kodusõda käib ka Jeemenis, mille viimase faasi 26. märtsil avas Saudi Araabia üle piiri rünnak kohalikele šiiitidele. See on kuningriigi poolt juba kolmas alustatud ususõda piirkonnas.
Mis puutub Egiptusesse, siis sai selle moslemivendade valitsusele saatuslikuks kohe kindlasti toetus Gaza sektorit, mille elanikkonna enamuse moodustavad põgenikud päris-Palestiinast, valitsevale samuti antud vennaskonda kuuluvale Hamasile. Sel perioodil väisas Gazat Põhjamaade välisministrite kõrval ka sunnide Katari emiir, kes peatselt paleepöördega kukutati. Sealtpeale alanud üldpealetung islamiäärmuslate mõõdukale tiivale tõigi kaasa selle, mida täna tuleb kõigil tunnistada – pärisäärmuslaste järsu esilekerkimise. Ehk siis Islamikalifaadi lõpliku vormistamise 29. juunil 2014.
Kalifaadi mehed püüdsid kukutada Hamasi
Selle seltskonna erinevus alqaedalastest – kellest nad ametlikult lahku lõid – on loobumine löökide jagamisest siin-seal ja üleminek otsesele vastandumisele riigina, mida tõesti – omavalitsuse kiire loomine, inimeste kaupadega varustamine, kohtud, usuõpetusega koolid jmt suudetakse kiirelt käivitada. Maailm võpatus, kui nende terrori alla langesid ka Lääne kodanikud, keda hukatakse Guantanamo vangide tuunikatesse riietatutena, mis ütleb eesmärkide osas kõik. Kui Alqaeda näitas kiirelt, et tal on kümneid ja sadu toetajaid USA-s ja Euroopas, siis nüüd on neist paigust tuhanded siirdunud sõdima Kalifaadi armee ridadesse – asi, mida Läänes ega ka kohapeal (Iisrael) millegipärast ei suudetud ette näha.
Eriti kurikuulsaks tuleb pidada Kalifaadi meeste äsjast operatsiooni – linna vallutamise katset - Siinai poolsaarel, mille ajal lubati võtta võim ka Gazas ehk kukutada Hamas, kuna too olevat liialt valmis koostööks Läänega! Ehk suudetakse nüüd Euroopa pealinnades aru saada, kellega ja kus Lähis-Idas koostööd teha ja liitu pakkuda, sest tänased lähenemised on osutunud edututeks ja vaid uusi probleeme tekitanud. Teravamini kui kunagi varem tõusetub aga küsimus sellest, et on aeg otsuseid teha, mitte nende tegemist edasi lükata.
Iraaniga ei saa täna rääkida nii, nagu seda on tehtud 2006. aastast peale – sündmused Lähis-Idas käivad kiiremini ja märksa valusamate tagajärgedega kui Euroopa ja USA bürokraatia on sellega harjunud.
PS. Eile, kui London, Pariis ja Tel Aviv jätkuvalt kinnitasid, et pole võimalik Iraaniga kokku leppida, teatas Moskva Iraani presidendi osalemisest Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumisest Ufaas.
