Ettevõtja võib osata teha kümnetes miljonites käivet, aga käibemaksuseadusest ikka üheselt aru ei saa.

Enamik töövõtjaid ei oskaks isegi kummikuuli saamise ähvardusel peast arvutada kui palju nad oma netopalgalt tööjõumakse maksavad.

Kultuurikriitik Margus Kiis kirjutas mõned nädalad tagasi Müürilehes, et Eesti vajab sama pööraseid poliitilisi ümberkorraldusi, nagu võisime näha üheksakümnendatel.

Üheksakümnendate ihalus on ilmne

Siim Kallas on üks nähtavamaid presidendikandidaate. Rõivas, Michal, Pevkur ja co meenutavad vägagi kaheksakümnendate lõpu kivistunud parteinomenklatuuri, kellel suu liikus aga mõte enam mitte.

EKRE toetus tõuseb nagu rakett Baikonuuri kosmodroomilt. Jälle tahetakse “platsi puhtaks lüüa”.

Liiguvad ringi hullumeelsed mõtted.

Näiteks, mis saaks, kui võtaksime maksustamisel eeskuju pilveteenustest – mida rohkem maksad, seda rohkem funktsionaalsusi. Spotify’l on tasuta versioon, kus on reklaamid ja kuutasu eest versioon, kus ei ole reklaame.

Riik tahab jõukamatelt rohkem, aga paremat teenust vastu ei anna. Muudame seda.

Spotify-Eestis oleks esmataseme baasriik, mida saavad kõik, sissetulekust sõltumata. Kiirabi sõidab, politsei tuleb kohale (ja soovitavalt ei tulista kohe kummikuulidega), laps saab lasteaiakoha jne. Sama riik, mis täna, keegi ei kaota midagi.

Mõõduka igakuise lisatasu eest on "premium" riik, kus on rohkem võimalusi. Vaesed ei kaota midagi, aga keskklass elab paremini.

Ja on väga kallis, kuid väga hea “premium plus” riik, isikliku kliendihalduriga nagu personaalpanganduses ja eraldi sõidurajaga rajataval Reidi teel. Viimsist Kesklinna saab seitsme ja poole minutiga.

Ei mingeid ülemäära keerulisi maksumäärasid, mida on võimatu üheselt tõlgendada, kokku koguda jne. See olekski kogu maksusüsteem.

Mõte mida arutada

Kaotame ära kõik praegused maksud. Kindel kuutasu, null protsenti ajuvabadust. Mingit maksuametit ei ole enam vaja, sest kellegi maksude tasumist ei pea enam kontrollima, sest see on vabatahtlik.

Praegu elame endiselt feodaalkorras – maksa kümnist ja kui ei maksa, saad rooska. Kõik mõtlevad, kuidas vähem maksta. See oleks niisiis nagu astmeline tulumaks, ainult vabatahtlik – kedagi ei sunnitaks maksma kõrgemat maksumäära, aga kõik tahaksid seda teha.

Mida teha siis kui on vaja midagi suurt ja ühekordset rahastada? Näiteks neljarealist Tartu maanteed? Lihtne. Hooandja tüüpi rahastusmudel sobiks siia väga hästi. Projekt, mis saab kodanikelt raha kokku, saab rohelise tule. Projekt, mis ei saa, ei lähe ka töösse.

See oleks juba midagi. Kõik andekad ja ägedad inimesed tahaksid sellises riigis elada ja siin asju teha. Majandus kasvaks nii kiiresti ja makse laekuks nii palju, et me ei teaks enam mida selle rahaga teha.

Ei ole kaugeltki kindel, et see on tingimata hea mõte, aga miks mitte arutada ja kui mõtte juba liikuma saab, tulevad ka paremad ja õiglasemad lahendused.