Eesti kõrgeima lennuga naistippjuht Piret Mürk-Dubout homses LP-s: Teliast lahkumine tuli ootamatult, kuigi hinges olin selleks juba mõni aeg valmis
Teisipäeval jõudis avalikkuse ette Telia Eesti pressiteade, kus seisab must valgel, et kahe kontsernis 15 ja 20 aastat töötanud juhtivtöötaja kõrval lahkub ka senine juhatuse liige, erakliendi- ja turundusüksuse direktor Piret Mürk-Dubout. Piret on töötanud sideäris ühtekokku 17 aastat erinevatel kõrgetel ametikohtadel ja neli aastat sellest ka Rootsis TeliaSonera asepresidendina. Ta on teinud telekommunikatsiooniäris ülikõrge lennu. Täna - reedel, kolmeteistkümnendal - on aga tema viimane tööpäev Telias.
Homsest on Piret Mürk-Dubout tööjõuturul saadaval ja vaatab uute väljakutsete järele. Kui oled terve oma elu – alates ülikooli lõpetamisest – tohutult rakkes olnud ja mitte ühelegi töökohale kandideerinud, vaid saanud aina vastutusrikkamaid pakkumisi aina suurematelt organisatsioonidelt, siis tekitab vabal turul olek esmalt hirmutava tunde.
Piret läks esmaspäevaselt tööd lõpetavalt koosolekult oma kabinetti, sulges enda järel ukse, vaatas aknast välja ja mõtles, mida ta oma eluga nüüd peale võiks hakata. „Muidugi on mul väga kahju. Mu hinges on kurbus. See töö on olnud väga suur osa mu elust ja olen end sellele paljude asjade arvelt pühendanud. Ja mul on loomulikult kahju inimestest, kellega koos töötasin, meil oli väga tore tiim…”
Hoolimata teadmisest, et ükski ametikoht ega positsioon ei ole igavene, tuleb lahkumispäev ikkagi ootamatult, ükskõik kui valmis oled end selleks hingeliselt seadnud. „Enda sees tekivad ju inimlikud küsimused: kas suudan pikalt käidud teest lahti lasta? Kui alustan uut teed, siis mida teeksin teisiti? Millist rada üldse valida ja millises valdkonnas? Samas võin panna täna käe südamele ja öelda, et olen teinud otsuseid ja juhtinud meeskonda nii, nagu olen südames õigeks pidanud.”
Piret püüab võtta asju mõistusega ja emotsioonidesse mitte laskuda. Peab olema jõudu vanast lahti lasta, et minna edasi. Aga see on raske, sest ta võrdleb oma senist elu 200-kilomeetrise tunnikiirusega kihutava rongiga. Ta on sageli tõusnud hommikuti pool kuus ja alustanud tööd kell kaheksa. Tal oli päevas keskmiselt kümme koosolekut ja talle laekus iga päev sadakond vastamist eeldavat meili. Koju ei jõudnud ta mitte kunagi enne kella seitset õhtul. Kui poest läbi jooksis, siis kell kaheksa. Kui oli lapsed magama pannud, vastas ta meilidele, millele päeva jooksul ei olnud jõudnud, koostas enne uinumist memosid ja aruandeid ning hommikul algas kõik otsast peale. Ta vastutas juhatuse liikmena iga päev üle 100 miljoni eurose käibega ettevõtte osa eest. Kuidas minna edasi nüüd, kui oled pööraselt kihutavalt rongilt ootamatult maha astunud? Kui hommikul polegi tarvis kuhugi minna, telefon ei helise ja e-kirju ei saabu, tähtsatest koosolekutest ja otsustest rääkimata?
