Vorkuta. Kui surnud vaikivad, algab kõik otsast peale

Kui keegi koostaks olulisematest raamatutest maailma ajaloo, vääriks „Vorkuta!” seal kohta.

See pole jutustus, vaid ilukirjanduslik tegelikkus. Sõnadega luuakse taust, meenutustega reaalsus, on nimed, on arvud.

1953. aasta. Stalin on siirdunud põrgusse, kuid Vorkuta – üks julmemaid piinamisasutusi töörahva paradiisis – on jäänud Vorkutaks. Ent enne kui raamatus saatuslike päevadeni jõutakse, läbitakse pikk tee, mis on samaviisi täis saatuslikke päevi. Ei pääsenud keegi. Ka soomlasi – neid, kes jäid pärast Talvesõja-järgset piiride „kohendamist” Karjalasse või uskusid Nõukogude propagandat ja tulid ehitama kommunismi – hekseldati samas veskis. Kommunism ei sünni sunnitööta, tahtsid ehitada, siis ehita. Vorkutas.