HOMSES PÄEVALEHES: Jürgen Ligi suures välispoliitika intervjuus: peame olema valmis igasugusteks mehikesteks

Poolteist kuud ametis olnud välisminister Jürgen Ligi andis oma esimese põhjaliku välispoliitika intervjuu Eesti Päevalehele. Teemadena tulid arutluse alla muuhulgas Brexit, USA valimised, Venemaa, EL, diplomaatia ja veel palju muudki.

Välispoliitika kujutab endast suuresti sõnumite edastamist, esitamist. Olete nüüd saanud välisministeeriumis natuke ringi vaadata, lugeda memosid, saanud briifinguid. Mis siis on Eesti välispoliitika väljakutsed, millega peate iga päev tegelema?

Teemad on ju samad. Aga samas stiil käib inimesega kaasas. Kui rääkida tekstidest ja sõnumitest, siis neis on kindlasti minu stiil. Võõraid tekste pole ma kunagi esitanud enda oma pähe. Seal, kus neil on tavade järgi koht, on minu inimestel kindlasti minuga vaeva. See, et ma jutupunkte ette kannaks, minu puhul ei tööta.

Hindan väga meie välisteenistuse taset ja pärandit, mis ma sain. Aga alati on sõnumite vormimine see, mis jääb ministrile. Ja mina kindlasti olen vormija. Sõnumid peavad minu jaoks olema suupärased, selged ja rõhuasetused paigas nii, nagu mina tahan. Mis muidugi ei tähenda, et ma kuidagi alahindaksin või ei tunnustaks diplomaatide soovitusi ja taustatööd.

/.../

Tuleme Venemaa juurde. Kuidas me peaks ohtu võtma laiemalt? Praegu näib asi väga pinev – iga päev liigutatakse uusi ja järjest kõvemaid rakette siin regioonis. Inimesed on mures.

Kindlasti on meil põhjust olla mures, sest riski hind on väga kõrge. Venemaa on tõestanud, et ta ei jää ainult demonstratsioonide juurde, vaid nad on valmis Euroopas piire nihutama. Euroopas on viimase kümne aastaga, mis mina olen julgeolekupoliitikas sees olnud – alates 2005. aastal kaitseministriks saamisest jne – muutunud see, et NATO on nõustunud mitte ainult tegema kohalikke kaitseplaane, millest toona viisakalt hoiduti, vaid on nõus hoidma siin ka rahvusvahelisi sõjalisi üksusi, õhuturvet, küberkaitsekeskusest rääkimata.

See on tohutu suur muutus. Kui ma alustasin, ei julgetud strateegiadokumentides ühtegi potentsiaalset ohustajadki nimetada, rääkimata kaitseplaanidest või siis vägedest.

Venemaa on selle väga suure muutuse saavutanud tasakaalustamatu arenguga, kus heaolu asemel tegeletakse sõjalise jõu eksponeerimisega. On saavutatud võimekus tegutseda kiiresti ja saavutada lokaalseid ülekaale ning seda peame arvestama. Peame olema valmis kiiremaks tegutsemiseks, kui kümme aastat tagasi.

Loe pikka intervjuud homsest Päevalehest!