Taavi Veskimägi 2017. aastasse vaadates: muutus ei ole möödapääsmatu. Ellujäämine ei ole kohustuslik
Seega 2017. aastasse vaadates tundub sobivat küsida milankunderalik küsimus, kas meil peaks Eesti ühiskonnana olema rohkem riskijulgust või alalhoidlikku ettevaatlikust? Elu elame ükskord ja õiget vastust ette ei tea. Peame proovima, et teada saada. Aga see eeldab julgust ette võtta!
Ja just ettevõtlikkus kõige laiemas tähenduses on saanud defitsiidiks. Kasvõi vaadates ettevõtte asutamise sünnimäära langust.
2016. aastast võtaks kaasa teadmise - enamus asju ei saa kunagi valmis, sest neid ei võeta kunagi ette. Mida siis ette võtma peaks? Markeeriksin alljärgnevalt kolm teemade ringi valdkondadest, millega olen ise viimasel aastal eelkõige ühiskondliku tegevuse läbi puutunud kokku.
Esiteks, majanduskasv. Laiemalt ühiskonna heaolu kasvu seadmine selgelt määratletud eesmärgiks. Majanduskasv ei ole juhuslike protsesside tagajärg, vaid selget sõnastatud eesmärk. Minu kokkuvõte aastasest tegevusest peaministri majandusarengu töörühmas: kui tahame tänasega võrreldes Eestis suhteliselt paremini elada, suuremat ühiskonna heaolu, peame tegema arvestatavaid kompromisse võrreldes tänasega teistes poliitikates ja kujundama oma valdkonnapoliitikad majanduskasvu eesmärgist lähtuvalt. Valdkonnapoliitikate sidususe saavutamiseks vajame senisest selgemalt sõnastatud majanduspoliitika mudeli olemasolu.
Teiseks, juhtimiskultuur. Hea juhtimine on ühiskonna efektiivsuse küsimus. Meil ei ole mõtet Eestisse majanduskasvuks kapitali püüda, kui Eesti ühiskond ei suuda pakkuda Eestisse investeerijatele kvaliteetset juhtimisteenust. Ja siin on äriliidrite sotsiaalne vastutus oma eeskuju ja käitumisega juhtimiskultuuri loomisel on aga sama suur kui valitsuse liikmete oma. Parim mida me kõik, seal hulgas selle loo kirjutaja, saab teha on pidevalt õppida, juurde õppida ja ümber õppida. 2017. aasta võiks olla õppimise aasta.
Ma tuleksin siin veel kord tagasi vajaduse juurde moodustada tugev koalitsioon ühiskonnas juhtimiskultuuri muutuste ellu viimiseks? Üks võimalus oleks taotleda sektorite ülest juhtimiskultuuri muutuse kokkulepet. Pole võib olla säravaim mõte, aga paremat ka ei ole, sest juhtimiskultuuri vallas on vähe asju, mida saab teha ära keeldude-käskudega. Enamus on väärtuste, hoiakute ja eeskuju küsimus. Kui seadustega midagi ei tee, siis tuleb proovida kokkulepetega.
Kolmandaks, efektiivsem riigi organiseerimine. Meil on paljude teiste väikerahvaste ees globaalses majanduslikus konkurentsis tohutu eelis oma riigi näol. See annab võimaluse määratleda huvid ja omada institutsiooni nende realiseerimiseks. Peame seda tegema aga senisest efektiivsemalt, et see ei hakkaks meil käima üle jõu ja me ei läheks riigina (olemuslikku) pankrotti.
Minu jaoks ei ole riigi efektiivsema organiseerimise võtmeküsimus täna haldusterritoriaalne reform. See oli keskne küsimus 90ndate teises pooles. Kohalikud omavalitsused, välja arvatud Tallinn, omavad valitsussektori koondpildi mõttes nii finantsiliselt kui sisuliselt väikest tähendust. Riigi arenguks tuleb tegeleda riigiga. Ja vaadates riiki koos Tallinnaga. Tänasel koalitsioonil on võrreldes viimase kümne või enama aasta valitsuskoalitsioonidega üks tohutu eelis - võimalik vaadata riiki ja Tallinna koos ilma olemuslike vastuoludeta. Meeldib meile või mitte, kuid Eesti on täna mõne erandiga Tallinn. Seega oleks täiesti loogiline juhtida riiki ja Tallinna koos, ühes tervikus
Aga ka see pole piisav, laiemalt on vaja leida riigi töö organiseerimisel senisest kaasaegsemaid vorme. Regionaalsed platvormid teatud avalike teenuste jaoks? Milline on Lean Startup tüüpi riigiastutus või erakond? See küsimus on provokatiivne. Äri organiseerimise viisid on viimase kümne aasta jooksul kardinaalselt muutunud, avalike organisatsioonide korraldamise viisid suuresti mitte.
Muutus teatavasti ei ole sündmus, vaid protsess. Ja juba muutustega alustamine on samm õiges suunas.
