Joonas Vahimets: arvamus, et pagulased on kõik kurjategijad, on tekkinud, kuna pagulaste kohta on lihtne libauudiseid kirjutada
Netikommentaariumites ringi seigeldes jääb mulje, et kõik pagulased on kurjategijad. Kuid Saksamaal, kus resideerub kõige rohkem sõjapõgenikke Euroopas, ei ole pagulaste tulekuga kaasnenud mingit tähelepanuväärset kuritegevuse lainet, kuigi negatiivsete uudiste ja klikkide pealt teeniv meedia seda nii näidata üritab.
Saksamaal on kuritegevus küll tõusnud koos rahvaarvu tõusuga, aga see on loomulik. 2014. ja 2015. aastatel suurenes pagulaste arv Saksamaal 440% võrra, kuid pagulastepoolse kuritegevuse tase tõusis vaid 79% võrra. Olgu sel kohal mainitud, et “kuritegevuse” alla lähevad ka pisijuhtumid.
Arvamus, et pagulased on kõik kurjategijad, on tekkinud ühel lihtsalt põhjusel, pagulaste kohta on libauudiseid väga lihtne kirjutada, kuna eeldused on juba olemas. Inimesed kardavad alati seda, mis on neile uus ja võõras. Näiteks pärast Kölnis toime pandud seksuaalkuritegusid levis Saksamaa meedias kahe kuu jooksul 76 uudist pagulaste toime pandud seksuaalkuritegude kohta. Lausa veerand kõigist meedias levitatavatest pagulasuudistest on seotud seksuaalkuritegudega. Statistika kohaselt on aga vaid 1% pagulaskuritegudest seksuaalkuriteod. See näitab, et populistlikule meediale meeldib üles puhuda teemasid, mis rahvas elevust ja neile käivet tekitavad. Saksamaa valitsuse tellitud uuringus selgus, et pagulaste kuritegevuse protsent oli sama kõrgel kui kohalike sakslaste kuritegevuse protsent. Järeldus - sisserännanud ei ole vastupidiselt levinud arvamusele suuremad kriminaalid kui sakslased ise. Lisaks oli pagulaste kõige enam esinev rikkumine ühistranspordis pileti eest maksmata jätmine.
Pagulased kohalikku tööst ilma ei jäta
Järgmine kommentaariumites levinud argument on, et pagulased varastavad meie töökohti, alandades põliste elanike elukvaliteeti. Eesti töötuse määr oli 2015. aastal Statistikaameti andmete kohaselt 6.2%, Eestis oli 2016. aasta III kvartalis ligi 11 000 vaba töökohta. Statistika kohaselt ei ole meil seega kohe kindlasti töökohtadest puudust. Samuti ei tuleks Ameerika Ühendriikide pärast muretseda, seal on samuti ligi 6 miljonit vaba töökohta ja töötuse määr on 4.9%. Meie vananevas ühiskonnas on lisatööjõud hädavajalik.
Pagulaste puhul tuleb meeles pidada, et tegu on sõjapõgenikega. Nende kodumaal leegitseb sõda, mida on kutsutud meie aja suurimaks inimkatastroofiks. ÜRO andmetel on Süüria sõjas hukkunud ligi 400 000 inimest, nende hulgas 15 948 last. Argument, et põgenikest on valdav osa noored mehed, on osaliselt tõsi, kuid suures plaanis 4.2 miljonist pagulasest on ÜRO andmetel 50.5% naised ja 49.5% mehed.
Ameerika Ühendriikide presidendi Donald J. Trumpi püüdlust piirata Iraani, Iraagi, Liibüa, Somaalia, Sudaani, Süüria ja Jeemeni immigrantide ja sõjapõgenike tulekut Ameerikasse põhjendati väidetega, et Ameerika pinnal toime pandud terrorirünnakud korraldasid nendest riikidest pärit inimesed. Tuleb mainida, et 2001. Aasta 11. septembri terrorirünnaku toimepanijad pärinesid enamjaolt Saudi-Araabiast. Saudi-Araabia puudub eelnevast nimekirjast. San Bernardino rünnaku pani toime Chicagos sündinud Pakistani juurtega mees ja tema pakistaanlannast naine, kuid ka Pakistan puudub nimekirjast. Tähelepanuväärne on ka faktor, et ärimagnaat-president Trumpil on suured investeeringud kahes keelu alt välja jäetud riigis: Saudi-Araabias ja Egiptuses.
Vihkamisega ei saavuta midagi
Eestis elab hetkel 120 sõjapõgenikku. Meil on võimalik vastu võtta kordades rohkem. Peale selle, et hädavajajate aitamine on inimlik, on see meie riigile igati teretulnud tööjõulisa. Avades neile enda kodud ja südamed, võtame neid vastu enda ühiskonda. Me ei palu, et kõik enda juurde asüülitaotlejad elama võtaks, kõigest seda, et me kohtleksime neid väärikalt ja ei ruttaks järeldusteni. Nad väärivad vähemalt võimalust ennast tõestada. Vihkamise ja tagakiusamisega ei saavuta me mitte midagi. Me võime olla küll erinevatest kultuuridest ja riikidest, kuid lahkus, heasüdamlikkus ja inimlikkus on meile kõigile omased.
Usun, et olenemata sünniriigist on iga inimene oma kodumaa patrioot. Ma ei räägi hetkel terroristidest ja äärmuslastest, vaid tavalistest inimestest, kes on jäänud sõja hammasrataste vahele. Igal eestlasel on sugulane, vana-vanaema või vanaonu, kes pidi kunagi sõja tõttu Eestist lahkuma. Kui paljud esimese Eesti vabariigi lõpuaastail ja sõdade jooksul lahkunuid oleks tagasi tulnud, kui neil oleks olnud võimalus naasta vabale kodumaale? Ka nende sõjapõgenike jaoks on südantmurdev lahkuda, minna kohta, kus nad kedagi ei tunne, kus nad on teistsugused, eemaletõugatud. Elukvaliteet võib olla parem, aga see ei hakka olema kunagi sama kui kodu, kust nad lahkusid.
Värsked silmapaarid on abiks
Seetõttu öeldakse, et immigratsioon ja inimeste ränne maailmas on kui pöörlev uks - meie maailma rahvuste ja riikide kirevuse tõttu on iga rahvus teistest erinev. Sõja tõttu võivad inimesed olla sunnitud oma riigist lahkuma, kuid enamasti toimub hilisem tagasivool kui inimesed rändavad tagasi oma kodumaale.
Neile, kes ütlevad, et pole mõtet võtta vastu sõjapõgenikke, kuna nad on harimatud või matslikud, võin kinnitada, et siiani on Eesti riik valinud vaid väga tublisid ja tarku inimesi, kes on kindlasti suureks kasuks meie ühiskonnale. Teistsuguse maailmapildiga värsked silmapaarid on vaid abiks. Julgustan teid siinkohal annetama valitsusvälistele mittetulundusühingutele ja organisatsioonidele, mis keskenduvad humanitaarabile sõjakolletes ja arenguriikides. Parandades nende riikide haridustaset, avardame nende noorte silmaringi ja vähendame äärmusluse tekkimist. Ka Eesti talupojad ei osanud ühise lipu alla ühineda enne seda, kui oli tulnud targem välismaalasest mees, kes neid lugema õpetas. Eesti lipp oli algselt üliõpilasorganisatsiooni lipp, see esindab haritust, milleni meie väike riik on jõudnud. Haridus on vabadus. Andkem seda ka neile, kes kannatavad nüüd ja praegu.
