Kindlasti loevad need, kes Stalini ajal kaela kandsid ja mäletavad, seda raamatud veidi teistviisi, kui hilisemad põlvkonnad. Üks asi on elada Eestis keset küüditamisi, teine asi Brežnevi ajal, kui KGB oli küll tegus, aga mitte nii jõuline.

Eks seitsmekümnendail sai samuti rääkida anekdoote Stalinist, Hruštšovist ja Brežnevist ning laulda metsavendade laule – „Ma Kawe keldis all, kus trellid akendel…“ – aga erilise hirmuta. Niikaua, kui otsest riigivastast tegevust ei sündinud, punalippu mastist maha ei kiskunud või Lenini portreele sarvi pähe ei teinud, võisid rahulikult olla ja elada ja nalja visata.

Oskar Loorits oli legendaarne rahvaluuleteadlane, kes 1944. aastal Eestist põgenedes võttis kaasa hulga materjale ning jätkas pagulasena uurimistööd.

Kuna Loorits lahkus just siis, kui üks okupant vahetus teisega, on ta kogutud naljad, pilked ja luuletused autentsed, just sellest ajast. Eks me nüüd tea, millal juba tõlgendati ENSV-d kui Enne Nälg Siis Viletsus. Ja NSVL oli vastavalt Nälgivad Sandid Vahivad Läände… Oleks nad siis kõigest vahtinud…

Raamatus on anekdootide kõrval rohkem siiski tõsilugusid, kui need tõesed just on. Aga mine tea, esialgu ei osatud veel karta.

***

Ühes klassitoas olnud Stalini pildi alla kirjutatud: „Siga“.
Õpilasi terroriseeritud päev otsa süüdlast välja andma, ent kõik vaikisid üksmeelselt.

Järgmisel päeval leitud seinalehelt joonistus seast, alla kirjutatud: „Stalin“.

***

1942. aasta nelipühade ajal leiti Tartu hullumaja juures telefoniposti otsa peadpidi poodud kana, kelle kohal tolknes eesti ja saksa keeles silt: „Palun minu surmas mitte kedagi süüdistada. Olin sunnitud elust lahkuma vabatahtlikult, sest ma ei jõudnud normi täita.“

***

Tekstile lisaks annavad raamatule väärtust fotod neljakümnendaist. Vene vägede sissemarss, paraadid, nõukogude lendurid, punakoosolekud, Stalini portreedega kaunistatud majad, haakristilippudega kaunistatud majad… Oh on alles olnud meil ajad…