Tõusu näitavad kõik tooted, mida saab liigitada mõiste alla „mahekaup“. Kliendid ei soovi ainult mahedat puu- ja köögivilja, vaid ka kala, pastasid, piimatooteid… Rimides on mahetoodete müük võrreldes eelmise aastaga lausa kahekordistunud, mis viitab jõulisele nõudlusele. Tarbijale annavad kindlustunde ka ELis mahetoodetele kehtestatud nõuded, mis garanteerivad, et kaup on aus.

Mahetoodete müügikasvu maailmas hoogustab samuti hea turundus – armastatakse aina enam ise süüa valmistada ning telekokad on tõusnud kuulsuste areenile, propageerides tervislikku eluviisi ning tervisele häid toite. Lisaks telekokkadele käivad sama rada tuntud näitlejad, lauljad ning poliitikud. Enamik toidukauplusi on oma sortimenti toonud juurde arvestatava hulga mahekaupu, seda teed on läinud isegi nii-öelda säästupoed, kuna vastasel juhul nad kaotaks kliente.

Eesti aiasaadused on müügil

Eesti tootjate porgandid-kartulid, õunad jmt, mida on võimalik aasta ringi säilitada ning tarneid stabiilselt tagada, on kõik suurtes poodides aasta läbi müügil – ei vasta tõele, et maheda kartuli ja porgandi leidmiseks tuleb minna eripoodi.

Küll aga kehtivad erinõuded mahetoodete müügiks – nimelt ei tohi mahekaup kokku puutuda mittemahedaga. Rimi esimesest Talu Toidab müügiala avamisest on möödas kuus aastat – avamise hetkel arvasime, et tegu on eksperimendiga ning tahtsime näha, mis saab. Sai väga hästi. Nüüd on Talu Toidab müügiala 19 poes – 18 neist Tallinnas ja üks Kuressaares.

Tihti heidetakse suurtele kauplusekettidele ette, et Eesti keskmise suurusega ja väiketootjate kaup ei jõua suurtesse ketipoodidesse. Suurtel kauplustel on pisitarnijatega, kes müüvad oma tooteid väikestes kogustes ning kelle kaup pole aasta ringi kättesaadav, keeruline toimetada. Rohkem kui 80% Eesti äriühingutest on mikroettevõtted (alla 10 töötaja), aga me ei saa ega tohigi neid ignoreerida. Need tootjad, kellel on korralikud tooted, mis vastavad toiduseaduse nõuetele, on kõik omale ka sobiva müügikanali leidnud.

Keskmiselt kulub Eesti tootjal uue toote turule toomiseks 5000-7000 eurot. Kogemus näitab, et tõeliselt edukaks osutub kõigest 5% uutest toodetest, kuid kulu on märkimisväärne. See on keeruline protsess. Iga uue toote loomisel peab ära tegema põhjaliku eeltöö ning ei saa eeldada, et poelett on eksperimenteerimise koht. Tarbija nii ei arva.

Omaette küsimus on hind

Omaette küsimus on Eesti väiketootjate saaduste puhul alati hind. Kui põlve otsas käsitööna midagi teha, siis see ongi kallis, eriti mahetootmine. Tarbijad ikka nurisevad, et toode on kallis, kuid õiglase hinnaga hea toode läheb kaubaks väga hästi. Meie ei ütle ühelegi väiketootjale, mis on õige hind, ei ütle ka seda, et su toode võiks olla poole odavam. Kuid kui meil on juba olemas analoogtoode ja poole odavamalt, siis seda fakti märkimata jätta ei saa.

Ökotoodete, samuti kogu puu- ja köögivilja ning mitmete teiste tervislike toodete puhul võiks hinna taskukohasemaks muutmisel abiks olla riik. Neilt toodetelt võiks käibemaksu kaotada. Sellisest sammust oleks palju kasu, sest siis saaks kindlasti tervislikumaid tooteid endale lubada ka need, kes on sunnitud hetkel valima söögikraami ainult hinna järgi.

Selleks, et panustada rahva tervisesse, ei pea alati tõstma makse, lahendus saab olla ka vastupidine. Hetkel on kahjuks toiduainete käibemaksumäär Eestis üks Euroopa kõrgemaid.