Rein Rannap: mul pole kahjuks meetodeid, kuidas konflikte vältida

Helilooja Rein Rannapi üks suuremaid unistusi täitub juba mõne päeva pärast. Lavale jõuab tema esimene ooper „Nurjatu saar”.

Enne Rein Rannapiga (63) kohtumist mõtlen, et pole just palju inimesi, kelle karjäär on olnud sama pikk ja intensiivne. Rannap on jõudnud komponeerida, esitada, korraldada, selle käigus tülitseda, leppida, õppida. Tema konfliktist Jaanus Nõgistoga on saanud omamoodi linnalegend. Noorena üksnes ninapidi klaveris istunud Rannapi maailma lihtsalt ei mahtunud muud kui muusika, inimsuhete kursus on tulnud nüüd tagantjärele. Juba aastaid on tema kõrval olnud elukaaslane Eve Aus, kelle diplomaatilisus ja tasakaalukus ongi Rannapi arvates põhjus, miks tema suhted on paremuse poole liikunud.

Intervjuupäeval selgub ootamatult, et esiti vestluseks kokkulepitud kohvik on suletud. Rannap keelitab püüdlikult valgusfoori poole piidlevat ajakirjanikku hoopis otse üle tee kappama. Kui lugeja peaks sellist käitumist pahaks panema, olgu öeldud, et mõtlesin selle just välja. Kui ei pane pahaks, siis just täpselt nii oligi. Igal juhul on selge, et spontaansust Rannapil jagub. Energiast ja intensiivsusest, mis on läbi ekraanigi tajutavad, pole ta aastate jooksul põrmugi kaotanud. Ja ta ütleb, et loomingulisi väljakutseid pole tal eales nii palju olnud kui praegu.