Võtkem näiteks Eesti võõrtööjõu kvoodi, mis on sel aastal 1317 inimest. Nagu kirjutab tänane Eesti Päevaleht, täitus see arv tänavu esimest korda kõigest poole aastaga, mis viitab, et nõudlus on poole suurem. Ühelegi Eestisse tööle tahtvale välismaalasele ei tohi nüüd tervelt poole aasta jooksul elamisluba väljastada, kui tahes haritud, võimekas, nõutud või kõrgepalgaline ta ka poleks. Tõsi, IT- ja idufirmade töötajad enam kvoodi alla ei käi, kuid pikk tee on veel minna.

Raske on peale emotsionaalse leida muud põhjendust, miks ei võiks see arv olla kaks või isegi kümme korda suurem. Ajutise tööloaga, vähemalt Eesti keskmist palka teenivad kõrgharidusega tippspetsialistid ja tipptasemel keevitajad ei ole küll need, kes kuidagi Eesti turvalisust või eesti rahvuse püsimajäämist ohustaksid. Küll aga aitavad nad Eesti ettevõtetel laieneda, võita suuri tellimusi, kasvatada Eesti majandust ja palku.

Kui ainult Eesti valitsus julgeks sama tunnistada ja aktiivselt probleemi lahendada, selmet suunata küsimus detsembrini komisjoni, nagu seekord juhtus.

Teine samalaadne näide on Soomest tagasi pöörduvate eestlaste probleemid, millest kirjutas eilne Eesti Päevaleht. Tartu ülikooli magistrandi Britta Sepa teadustööst selgus, et neil on raskusi igapäevastes asjaajamistes, ülikooli astumisega ja ametnikkonnaga suhtlemisega. Peale kõige muu ei pea kaasmaalased tagasitulnuid enam päris eestlasteks, vaid pooleldi soomlasteks.

Kutsume riiki üles tagasipöördujate muresid kuulama ja tõsiselt võtma – kui eestlane soovib kodumaale naasta, on absurdne seda bürokraatiaga takistada. Samuti on raske leida põhjust, miks naasjaid võõristada. Nad on ju ühed esimesed, kes aitaksid eesti keele ja kultuuri püsimajäämist tsementeerida ning siinset tööjõupuudust leevendada.