Diana Klas homses LP-s: olen naernud kõige õudsemates olukordades, kus iga teine oleks nutnud
Diana elus on olnud kirkaid tõuse ja sügavaid langusi, aga Diana on kõige selle keskel alati muretu ja rahulolev. Nagu looduslaps, kes ei mõista isegi 50. eluaasta künnisel, milline näeb välja akuraatne väikekodanlik elu. Diana lihtsalt naerab selle peale. Võtab oma kantud riiete koti õlale ja läheb Emajõe äärde kirbuturule teiste värvikate sekka kaupa tegema – sest süüa on ju vaja osta. Kui saab mõne hilbu müüdud, on hästi. Kui mitte, pole ka hullu, sest lõbus oli ikka.
Läinud aastal meie hulgast lahkunud maestro Eri Klasi tütar ei varjagi, et on teistsugune. Aga sellegipoolest mitte halvem. Viisteist aastat elas Diana Tallinnas, nüüd on juba kolmandat aastat tagasi Tartus, kus kunagi lavateed alustas. Millisel aadressil ta elab, pole mõtet küsida, sest Diana puhul pole see oluline. Kodud vahetuvad vastavalt vajadusele, oludele, tujudele ja tahtmistele. Kodu on seal, kus on armsad inimesed, ütleb ta 50. sünnipäeva eel antud intervjuus.
Katke homses LP-s ilmuvast intervjuust:
Oled sa püüdnud kokku lugeda, mitu korda oled elu jooksul kolinud?
Kunagi püüdsin lugeda. Aga hakkasin juba beebist peale kolima ja neid kohti on olnud tõesti palju. Mõnes kohas olen elanud kolm-neli aastat, mõnes vähem, üle paarikümne tuleb neid kokku küll. Aga nagu ütles Prantsuse näitleja Fanny Ardant: ma ei klammerdu kunagi kinnisvarasse – kui on vaja näiteks remonti teha, siis ei tee ma seda, vaid kolin elama järgmisse kohta. Mind on sundinud palju kolima olukorrad. Mul on olnud tõuse ja mõõnu, on olnud raha ja olen kaotanud seda. Kolimine on nagu verepuhastus. Peab minema, siis peab. Kõik, mis mul on, kannan endaga kaasas. Elu läheb ikka edasi, peaasi et lapsed ja ema oleksid terved.
Mul on täiesti ükskõik, kus elan, kas ahju- või keskküttega, euroremonditud või ilma selleta, kas ühe-, kahe-, kolme- või neljatoalises korteris. Ma võin vanni- toas ka magada, kui seal pikali heitmiseks piisavalt ruumi on. Võin vabalt vannis magada, kui on padi ja tekk. Kõige muuga on samuti. On aegu, kus olen käinud ainult kaltsupoe riietes, sest olen kõik oma kallimad riided maha müünud. Ma ei hoia mitte ühestki asjast kinni.
Kui mõni teine oleks õnnetu, et peab pidevalt kolima ja üürikorteris elama, siis sinul seda rääkides silm särab. Sa oled õnnelik, elades just nii, nagu sulle meeldib?
Nagu öeldakse, sitt ei upu ja umbrohi ei hävine. (Naerab.) Olen kõigist oma elu jubedatest olukordadest välja tulnud tänu sellele, et mulle õudselt meeldib elada. Isegi kui on väga halvasti, tean, et see ei saa ju igavesti kesta. Kui häda ei ole surmav, saab alati edasi. Elatakse ilma käte ja jalgadeta – miks peaksin siis virisema, et mulle pole sel aastal kõige paremaid pakkumisi ja rolle tulnud?
