Luuletaja Martin Vabat: uinunud nõidade ajastu. Muruniidukist on saanud eestlase looduse tajumise ja selle allutamise sümbol

Elame justkui uinunud nõidade ajastul. Nii mõnedki inimesed, kes võiksid tõusta vaimselt kõrgemale ja anda kogukonnale väärt nõu, on leppinud teiste olekute ja rollidega. On see siis kirjanik, bussijuht, ehitaja, talupidaja, supermarketi transporttööline või lihtsalt joobunud mees poe tagant. Kõik need ametid nõuavad teatud alandlikkust ja eemalolekut, mistõttu ka kogukond või terve ühiskond näikse olevat alandlik ja eemal. Eemal oma tõelisest rikkusest ja vaimust, aga ka nõuandeist, mida loodusest võõrandunud inimesed vajavad.

Ilmselt olid siinmail kunagi targad ja tarkadest koosnevad vanematekogud, kes suunanäitajatööd tegid, aga arvatavasti hävitati need varakult sissetulnud sõdalaste poolt. Uued kombed ja ratsionaalne mõtteviis sõitsid loodusrahvast niimoodi üle, et targad ei teadnud enam isegi või siis ei tahtnud seda teada, et nad on targad. Nad justkui tambiti maa sisse. Kas siis alaväärsusest või hirmust. Seepeale pugesid tarkus ja omailm peitu ning lihtsa ja looduslähedase elu asemel lasti maaustest sisse võõras poliitikategemise mood. See tähendas, et siinset elu hakkasid juhtima ja kujundama võõrad võimumehed, kellel sageli puudus tarkadele omane loodusetaju.

Mingil määral on vanematekogusid veel alles näiteks Lõuna-Ameerikas. Kui need oleksid Eestis säilinud, käiksid kõik olulisemad otsused, ka riiklikul tasandil, just vanematekogude kaudu. Kuna sinna kuuluksid küla ja kohaliku eluga sügavuti seotud inimesed, oleksid otsused ka vastutustundlikumad. Muidugi võib iga otsustusorgan aja- ja võimutuultes korrumpeeruda, aga oletada võib, et päris algselt ei olnud kuidagi võimalik, et vanem oleks keegi, kes loodusest lugu ei pea ega tavaõigust järgi.

Tarka nõu andvate vanematekogude asemel on nüüd kohalikud omavalitsused. Vaatamata kohalikule iseloomule on viimased siiski politiseerunud ja loodusest sageli sama võõrandunud kui paadunud linnainimesed. Lisaks tegelevad nad peamiselt argise asjaajamisega. Aga on iidsel vanematekogul ja nüüdsel kohalikul omavalitsusel midagi üldse ühist? Vaimselt aluselt pigem mitte, vormiliselt ehk veidi.

Väga palju, aga tegelikult mitte midagi

Lisaks kohalikele omavalitsustele on ka üleriiklik parlament, elitaarne kogu, kes esindab rohkem rahvusvahelist poliitikakeelt kui oma maad ja rahvast. Rahvas näikse uskuvat riigimeeste juttu, et tal on käes vabadus, sest piirid on lahti ja mida kõike võib poest osta, et elu oleks mugavam, aga midagi läheb sellega alati kaduma. Kohati on suisa tunne, et meil on väga palju, aga tegelikult mitte midagi.

Et mitte märgata lihtsa olemise kadumist või vastupidi, et seda just märgata, selleks on rahval nüüd igasugu masinad ja seadmed: telefonid, televiisorid, autod, mootorsaed, trimmerid ja muruniidukid. Inimese ja looduse lähedane suhe on sageli asendunud looduse allutamisega. See, mis kunagi oli pühakohas käimine, on asendunud näiteks muruniitmisega. See on peremehele justkui meditatsioon. Ta tuleb väsinuna töölt, jõuab koju ning hakkab muruga suhtlema.