Paratamatult tekib küsimus, mis Eesti poliitikaga toimub. Kas tõesti on olukord erakordselt pinevaks muutunud ja meil põhjust varasemast rohkem muret tunda?

Tegelikult ei ole midagi uut päikese all. Me lihtsalt näeme seda, kuidas poliitika vastasseisud ajas muutuvad. Traditsioonilise sotsiaalmajandusliku parem-vasaktelje kõrval tõuseb üha jõulisemalt esile väärtusliberaalide-väärtuskonservatiivide telg, mida esindavadki nii EKRE kui ka sotsiaaldemokraatide sõnavõtud ja programmid. Samalaadsed tendentsid ilmnevad ka mujal Euroopas.

Valijad, olgem kriitilised ning ärgem langetagem otsuseid hirmust ja populismist lähtudes.

Seega pole liialdus öelda, et sotsid ja EKRE etendavad etendust, millelaadset võime kohata muudeski riikides. Kuid on ka nõudlust, Savisaare-tondi nõrgenedes on ju vaja uut, kelle vastu valijaid mobiliseerida. Ja teisel Eestil on vaja poliitikas kedagi, kes nendega sarnasel lainepikkusel mõtleks.

Paradoksaalsel kombel sobib säärane vastasseis mõlemale poolele­, sest mobiliseerib nende valijaid ja aitab kehtestada mõlemale sobivat põhikonflikti.

Selle puhul on kurb, et taas jäävad kaotajaks kohaliku tasandi küsimused – need, mille üle tegelikult arutelu peaks käima. Need on tihti palju olmelisemad ja igavamad, ent inimeste elu lähiaastatel päriselt mõjutavad, puudutagu need küsimused siis konkreetse valla liikluskorraldust või lasteaiakohti.

Tõdeme, et väärtuskonflikt on tulnud, et jääda, kuid taunime, et järjekordsed poliitilised jõud püüavad kohalikke valimisi üleriigiliste, kohalike omavalitsuste pädevusse mitte kuuluvate teemadega kaaperdada.

Valijad, olgem valvsad, ärgem laskem endil sattuda erakondade propagandamasinate ohvriks. Olgem kriitilised, mõelgem oma peaga ning ärgem langetagem otsuseid hirmust ja muudest tunnetest lähtudes.