Juhtkiri: võõrtööjõuta on Eesti hing kinni
Eesti tänavune võõrtööjõu kvoot, 1317 inimest, täitus mäletatavasti üksnes poole aastaga. Nüüdseks oleme jõudnud augusti keskpaika, aga lahendust ei paista ikka. Üha rohkem on näha, et riik on otsustanud pea liiva alla peita, saatnud teema arutamiseks komisjoni – nii piltlikult kui ka otseselt – ja kui sellele on mingit lahendust oodata, siis alles järgmise aasta kontekstis.
Väidetavasti on valitsuses selle teema agaraim pidurdaja IRL, kes on saanud elamislubade skandaaliga kõrvetada ja peab teisalt arvestama skeptilisemate valijate soovidega.
Arvame endiselt, et kui see kvoot oleks ka kümme korda suurem, ei juhtuks sellest Eestile midagi märkimisväärset. Ajutise tööloaga ja vähemalt Eesti keskmist palka teenivad tippspetsialistid ei ole küll need, kes kuidagi Eesti turvalisust või eesti rahvuse püsimajäämist ohustaksid. Küll aga aitaksid nad Eesti majandust kasvatada.
Pigem võib kvooti leevendades selguda, et Eesti ei olegi nii ahvatlev maa, kuhu tööle tulla. Teisisõnu, kvoodist jääks varuga puudu.
Hea näide sellest on asjaolu, et juba praegu võib kõikjalt Euroopa Liidust, USA-st ja Jaapanist Eestisse vabalt tööle tulla. Kuid oh üllatust, soov Eestisse tulla on praktikas nii väike, et vaevleme sellest hoolimata tööjõupuuduses.
Tõsi, Euroopa Liidust Eestisse tulnute vähesust võib võtta kui kasutamata ressurssi. Ei meenu, et Eesti riik oleks teinud märkimisväärseid pingutusi näiteks Rumeeniast või Bulgaariast tööjõu Eestisse meelitamiseks.
Olukorras, kus valitsus ei suuda leppida kokku nn Ukraina keevitajate kvoodi suurendamises, oleks äkki võimalik kompromissikoht otsida töötajaid Euroopa Liidu vaesematest riikidest?
Eestil ei ole luksust selles küsimuses pead liiva alla pista. Me liigume täiskiirusel tööjõukriisi poole: eurostati prognoosi järgi kahaneb tööealiste arv kümne aastaga 36 000 inimese võrra, samal ajal kui ülalpeetavate hulk suureneb. Ja kui mitte arvestada töövõimereformi mõju, väheneb ka töötute hulk ning Maxima impordib töökäsi juba Lätist.
Kui võõrtööjõu Eestisse toomisele kehtivad ranged piirangud ei leevene ega astuta muid samme uute töökäte leidmiseks (soodustades näiteks osaajaga töötamist), pole kaugel aeg, kus Eestit võib majanduskasvu asemel oodata ees hoopis majanduslangus.
