Ringkonnaprokurör: koolid peaksid püüdlema olukorra poole, kus koolikiusamine ei tee kiusajat populaarsemaks, vaid vastupidi
Taas on käes kooliaasta algus. Pole vahet, mis õppeastmes või klassis laps õpib, koolivägivalla probleem võib ootamatult esile kerkida iga lapse puhul. Koolivägivalda ja kiusamist ei tuleks aga aktsepteerida, sest hoolimata selle püsivast olemasolust meie ühiskonnas ei ole tegemist sallimist vääriva käitumisega.
Koolivägivallast rääkides peame silmas olukorda, kus mis tahes kooliga seotud inimene hirmutab, ähvardab, väärkohtleb või suisa ründab teist inimest. See kõik võib toimuda nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt – löömine, tõukamine, sõimamine, narrimine, väljapressimine, ähvardamine, kuulujuttude levitamine ja ka tõrjumine ning ignoreerimine.
Koolivägivald ja kiusamine on oma osas vormides suisa kuritegelik. Näiteks juhtumid, kus keegi on füüsilise konflikti tagajärjel tundnud valu või kellegi tervist on sellise käitumisega kahjustatud, on tõlgendatavad kehalise väärkohtlemisena. Raske tervisekahjustuse tekitamine, mida koolivägivalla raames õnneks enamasti ette ei tule, ja korduv vägivallatsemine on juba raskemad kuriteod, mille eest võib kohtus süüdimõistmise korral oodata kuni viieaastane vangistus.
Näiteks on kohtus kriminaalkorras karistada saanud teisi õpilasi juustest tirinud ja rusikatega löönud noorukid ning ka üks 16-aastane nooruk, kes teist õpilast kooli koridoris mööda maad lohistas, põhjustades sellega maas lamaja kuklale füüsilist valu. See ei tähenda, et koolivägivalla ennetamiseks tuleks iga juhtumi puhul võimalikku süüdlast maksimaalses ulatuses karistada. Sugugi mitte. Pigem tuleks leida tasakaal mõistetava karistuse ja lapsega tegelemise vahel. Selleks on meil mitmesugused sotsiaalprogrammid, tugikeskused ja loomulikult lapsevanemad.
