Lähtudes nendest põhimõtetest jääb arusaamatuks, miks soovitakse luua sellist sunniviisilise suunamise süsteemi? Inimesele peab jääma valikuvõimalus, eriti nii olulises küsimuses nagu seda on haridus.

Õpilane otsustab ise, millised on tema valikud, milliseid teid järgmisena valida ning miks neid valida. Vastutus lasub õpilasel endil.
Ministri viidatud probleemi lahenduseks ei ole õpilaste sundvaliku ette seadmine, vaid tugisüsteemi loomine, mis aitaks õpilasel jõuda arusaamani, kas ta on gümnaasiumiks valmis, kas ta suudaks hakkama saada gümnaasiumi väljakutsetega ning millised on alternatiivsed valikud.

Eesti riik on aastaid püüdnud tõsta kutsehariduse mainet, panustades sellesse suurtes summades raha ning investeerides infrastruktuuri nii, et tänased kutsekoolid teevad paljudele üldhariduskoolidele silmad ette. Kui rakendataks sellised sanktsioone nagu minister viitas, kleebib see paratamatult taas kutsekoolidele külge maine, nagu õpiksid seal ainult akadeemiliselt vähemvõimekad inimesed.

Eesti riik on aastaid püüdnud tõsta kutsehariduse mainet. Kui rakendataks Repsi soovitud sanktsioone, kleebib see taas kutsekoolidele külge kehva maine.
Kutsekool on mõeldud eelkõige selleks, et õpilased, kellel on huvi ja soov, saavad gümnaasiumit läbimata omandada tahetud kutse ning suunduda seejärel tööturule. Olen kindel, et kutseharidust soovivad omandada ka osa viielisi õpilasi. Seega on vale kasutada kutsekooli justkui karistusmehhanismi nõrgemate õppijate jaoks ja võttes sellise hinnangu andmisel aluseks vaid keskmise hinde, mis on liiga ühekülgne hindamise viis.

Karistamisega ei jõua me kuhugi, vaid sellega vähendame hoopis õpimotivatsiooni ja koolis käimise soovi. Eriti arvestades fakti, et täna toimub arutelu koolikohustusliku ea tõstmise osas. Selle asemel, et mõelda võimaluste piiramisele, tuleb õpilasi aidata ja toetada neid õppeprotsessis, et neil oleksid olemas vajalikud tugiteenused ja põhikooli lõpuks arusaam, millise tee õpilane järgmisena valib.